Näiteks leidis folklorist Eesti rahvaluule arhiivist 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestuse. Teenijanna rääkis 1939. aastal rahvaluulekogujatele, et kui kunagine mõisaproua surema hakkas, lasi ta oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta, et sellest veel viimast korda mõnu tunda. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Siis tulnud julma mõisaproua vaim igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingis jalad, jutustas Julie.

Kord nägi teenija kadunud mõisaproua vaimu ka õues ja järgnes sellele. Vaim läks kolmandale korrusele, lossi tiiba, kuhu harilikult kedagi ei lubatud. Ühes toas võttis vaim nurgast kompsu, mis sarnanes lapsele, surus ta rinnale ja ütles: “Egas ma oleks seda teinud, aga mul ei aidanud midagi!”.
Kui läbi aegade on inimesed rääkinud kolmanda korruse keelatud toast koledate sündmustega seoses, siis mõnes mõttes on neisse sisenemine keelatud ka praegu. “Sinna ei viida enam ekskursioonigruppe, kuna seal on liiga varisemisohtlik,” täpsustas Reha.

Loe edasi Harju Elust.