Kõlks ja kopik - kuidas elasid ja töötasid külasepad
Sepa kui küla ühe tähtsama ametimehe hiilgusperiood kestis järgemööda aastasadu ning seda ühtekokku kuni 20. sajandi esimese perioodini. Hiljem taandus sepa poolt tehtud töö masinatega loodu ees. Seega võib üheks tehnika võidukäigu ohvriks pidada endist arvukat külaseppade seisust, mis paratamatult tehniliste uuenduste kiiretempolise arenguga oli määratud väljasuremisele. Kuidas elasid ja töötasid vanal heal ajal külasepad, selles alljärgnevate ridadega püüan kirjutada.
Sepp oli Eesti külas üks lugupeetumaid mehi, kes kandis oma töös mitme põlve kogemust. Välja olid kujunenud traditsioonilised pered, kus sepa tulutoovat ametit pidas nii vanaisa, isa kui ka poeg. Ligi sada viiskümmend aastat tagasi oli külaseppadel kuldne ajajärk. Sepad võisid sõna otseses mõttes raha roobiga kokku ajada. Tööd oli rohkesti ja töötasu seejuures üpriski kõrges hinnas. Paremad sepad olid rahva hulgas hinnatud. Ja mida kõike siis sepal tuli teha. Alates hobuse naelast, lõpetades põllutööriistade ning vankritega. Kuna tööd oli rohkesti, tuli tellijal oodata mitu päeva ning sepikojas oli sageli pikk ootejärjekord. Selline inimestehulk saatis ajaviiteks korda vempe, millised tänapäeval otse muinasjuttudena kõlavad. Suuremaks vembumeheks oli tavaliselt sepp ise oma sellidega, kes mõne külamehe arvelt tegid lausa võllanalja.
Kord täheldanud sepp, et tema ajab raua tuliseks ja andku külamees talle 10 rubla ning ta hoiab seda veerand tundi suus. Ei külamees usu, et sepp selline vägimees on, et tühja 10 rubla pärast oma suu ära põletab. Lööbki siis mees käed ja hulga tunnistajate juuresolekul pistis mees sepale raha pihku ning asuti rauda kuumutama. Külamees ise tõmbas lõõtsa, kuni raud oli peaaegu sulamas. Oodati põnevusega, kuidas sepp kuuma rauda suus hoiab. Viimane võttis raua rahulikult tulest välja, asetas selle alasile, aga kümnerublalise pistis suhu. Lihtsameelne külamees ei pannud leppides tähelegi väikest loogilist konksu, et sepp ei lubanud rauda suus hoida, vaid see käis hoopis kümnerublalise kohta.
Kui lihtsad talupoegadest maaharijad olid sunnitud mõisa põldudel rasket tööd tegema, siis olid sepad juba pikka aega „vabahärrad" ja teenisid oma tööga niipalju, et võisid perega lahedalt ära elada. Ainuke lepingutingimus oli see, et kui tuli sakste tellimustöö, ei tohtinud sepp teisi tellimusi vahele võtta. Sageli olnud parunirahva nõudmiste täitmisega päris palju muret.
Kord mõisahäärberi kõrvalhoone ehitamise ajal kihutanud mõisniku tallipoiss sepa juurde. Ta teatanud, et härra käskis teha tuhat üheksasada kümme tolli pikad...! Sõnumi edastanud, lidunud mees ise suure jooksuga minema. Saagu nüüd sepp aru, mida mõisnik saada soovib. Küll pidanud ta sellidega aru, mida selline tellimine tähendab, ent keegi pole mõistnud. Kõmpinud siis ise mõisa asja uurima. Seal selgus, et taheti saada maja fassaadile aastaarvu 1900 ja numbreid pikkusega 10 tolli. Kuigi sepp töötas varahommikust hilisõhtuni, oli ta ühtlasi hambaarstiks, küla seltskonna hingeks ja muidu heaks jutumeheks. Ühtegi pidu ega koosviibimist ei kujutatud ilma sepata ette. Nii elas külasepp „vanal hea ajal" oma argipäevases elus. Nüüd on seppade seisus ja sepikodade romantika tüüpilisest Eesti külapildist peaaegu kadunud. Järele on jäänud vaid mõned tublid entusiastid, kes sepatööd tehes kannavad edasi esiisadelt õpitud traditsiooni.
