Kooliaasta algusest jõuludeni

Iga uue kooliaasta alguses valdab mind äre­vus. Vale, tegelikult hakkab ärevus närima umbes augusti algusest. Õpetajad lähevad tööle teatavasti augusti keskel. Esimesel töö­päeval, pärast puhkust, lidun trepist üles, avan klassiukse ja seisan silmitsi natuke tol­munud, palava ja armsa sinise klassiruumi­ga. Silitan laua peal uue märkmiku nahkset kaant, laudadel on reas õpikud. Kuulen uute õpikute kutset: „Ava mind, ava mind..."

Kõlaritest kostub pr Piisangu ametlik ja pisut kuri hääl: „Tere tulemast, armsad õpetajad. Virgutusvõitlus leiab aset õpetaja Näki klassis kapi taga." Naeru pugistades lippan õpetajate tuppa, kuhu saabub eeskujulikku põlvetõs­tejooksu sooritav õpetaja Näkk, kes küsib surmtõsiselt: „Noh, kas tuleb keegi või ei tule?" Ja kappab jällegi õpetajate toast välja.

Sissejuhatus kooliaastasse tehtud, head uut aastat soovitud, naaseb iga pedagoog oma materjale korrastama, tööplaane kirjutama ja tuhande muu asjaga tegelema, mis õpilaste tulekuks valmis peavad olema. Peagi on käes esimene september ning kooliaasta hakkab tavapärase sumina, pahanduste, krutskite, kordaminekute ja tillukeste rõõmukildude saatel veerema.

Jah, esimene poolaasta on märkamatult läbi saanud. Koolis on juhtunud vahepeal nii mõndagi. Tegelikult on üsna raske kõike päris ühte artiklisse ära mahutada, aga reeturit, kes tihedamalt lubas koolielust kirjutada, nahu­tan ma üks teine kord. Seekord katsun lugeja­ni tuua mõned poolaasta säravamad hetked.

Kooliaasta alguses tabas meie kooli ja õpeta­jaskonda teade, et just meie kuulume välja­valitute hulka ning kooli saabub Haridus- ja Teadusministeeriumist järelvalvekomisjon. Ei saa öelda, et sellise teate just ülevoolava õnne- ning hardustundega vastu võtsime. Kuid kui HTM-i ametnikud olid meil mõn­da aega järel käinud ja valvanud, siis saime nende koostatud raportist teada, et oleme väga tublid ja nemad on meie tööga üsnagi rahul. No, kes siis kiitust ei armastaks? Tulgu lahkesti ja kõndigu edaspidigi järel, niipalju kui kulub.

Sügisest alustas koolis muude toredate rin­gide seas oma tööd 1. klassi inglise keele ring Marit Ilvese juhendamisel. Peagi liitus ringiga ka 2. klass. Äramärkimist väärib keeleõpe just selle poolest, et ring alustas tööd lapsevane­mate ettepanekul ja soovil. Samuti aktiivsete lapsevanemate ettepanekul tekkis juurde bus­siring Märjale. Tahame neid lapsevanemaid kiita ja seada eeskujuks. Kool ongi just nimelt selline koht, kuhu lapsevanem võiks julgelt tulla ja rääkida nii oma headest mõtetest kui ka lapsega seonduvatest muredest ja problee­midest. Tegelikult on lapsevanem ja õpetaja üsna ühes paadis, et aidata lapsel sõuda üle kärestikulistest ja ohtlikest kohtadest. Selleks, et saaks liuelda rõõmsates ja rahulikes vetes, ongi vajalik koostöö kodu ja kooli vahel.

Et liuglemisprotseduurid kulgeksid takis­tusteta, toimus oktoobris lastevanematele koolitus, kuidas oma lähedastega paremini hakkama saada. Hüva nõu kulub alati ära, ole sa õpetaja, õpilane, lapsevanem või minugi poolest kasvõi koduväi.

Toredaid asju on tulnud ka koolipidaja ehk Tähtvere Vallavalitsuse poolt. Nimelt aitas vallavanem organiseerida poiste tööõpetuse tundideks puitmaterjali ja mitte üks pud­runui ei jää materjalipuudusel valmimata. Tööõpetuse ringiski meisterdatakse ohtralt igasugu näpurulasid, tomahooke ja ärge kü­sige minult, mida kõike. Sest 6. klassi poisid rääkisid õhinal: „Mõtelda, me saame teha kõiki neid asju, mida ise tahame!"

Vahel võib koolimaja peal näha kummalist rongkäiku. Kitlites poisslapsed liiguvad õpe­taja Ago (poiste tööõpetuse õpetaja) eestve­damisel hanereas muudkui mööda koolimaja ringi ja otsivad kohti, kus saaks seinu kleepu­va ainega määrida. Lähemal uurimisel selgub, et kleepuvaks aineks on pahtel. Kuna pahtel­damist vajavaid kohti on kahjuks viimasel ajal väheks jäänud, siis paistab, et nüüd norib kogu see kamp tüli lahtiste kruvidega ehk ma eeldan, et kruvikeerajaid ikka sihtotstarbepä­raselt kasutatakse.

Ega tütarlapsedki maha jää ja käsitöö tunnis valmivad imelised pärlehistööd ehk võtme­hoidjad Ilmatsalu Põhikooli meenena. Siiani nähtud tööde põhjal peaks iga meie kooli tütarlaps küll kaasavara meisterdamisega üsna kergekäeliselt hakkama saama. Mis on muidugi mahavisatud oskus, kui mõni neist kavatseb tulevikus nunnaks hakata.

Kunstiõpetaja on aga ette võtnud suurejoo­nelise plaani, hõivates siiani puhtalt, kasinalt ja igavalt laiutavad koolimaja seinad. Kuigi pärisorjus sai Venemaal välja juuritud juba 1861. aastal, on kõiksugu moodsad asjad meil visad levima ja seega on õpetaja Laine Tellmann puhast orjatööjõudu ja vabalt ve­delevaid talente ära kasutades organiseerinud kolmanda korruse koridori särava ja kauni loodusmotiividega seinamaali.

Et teada saada, kuidas elatakse kaugetes maa­des, kutsusime novembrikuus endile külla terve Vormsi kooli. Vormsi kool koosnes 17 õpilasest ja 15 õpetajast. Kahjuks puudus kogu 9. klass ehk 1 õpilane. Vormsilased on väga sõbralik ja tore rahvas ning puhtast ettevaatamatusest libises nende huulilt kau­aoodatud ja loodetud lause: „Tulge ka meile külla!". Saarlaste ees eputamiseks ja huvist loodusteaduse vastu viisime samal päeval koolis läbi uhke etenduse. Õpetajad ja õpi­lased etenduse organiseerimisega endale eriti tüli ei teinud. Tuleb tunnistada, et suurem osa meist ei liigutanud lillegi. Nimelt viis etendu­se läbi Ahhaa teaduskeskuse teadusbuss, kus noored keemiatudengid demonstreerisid meile atmosfääri ja kosmoseruumi saladusi. Etendus tipnes tiheda tossu ja võimsa plah­vatusega ja kuna see oli niivõrd meelierutav hetk, siis õpilaste soovil plahvatust lausa kor­rati. Noorte teadusbussi teadlaste hulgast ter­vitasime uhkuse ja imetlusega meie oma kooli kasvatustöö vilja Sander Ennokit ja meenuta­sime hardusega mõningaid eredamaid seiku tema õppeperioodist.

Detsembri alguses tuli hulgaliselt toredaid noori nii linnast kui maalt ning kõik nad täitsid meie koolisaali kauni ja üleva luulega. Nimelt toimus iga-aastane Juhan Sütiste ni­meline luulekonkurss. Õpilased pidid lugema ühe Leelo Tungla luuletuse ja ühe luuletuse vabal valikul. Tuleb tunnistada, et antud üle­sandega said nad kohalviibinud täiskasvanu­te arvates vägagi nauditavalt hakkama. Meie koolis on täheldatud erakordset luulehuvi ja seega võttis konkursist osa üsna palju õpi­lasi. Siiski läksid uhked võidud (arusaama­tul ja ebaõiglasel viisil - autori subjektiivne arvamus) seekord teistele koolidele. Kuid ühe uhke eripreemia napsas siiski ka meie kooli poiss Patrick Kudak. Aga et see tore luuleüritus üldse teoks sai, tuleb eriti soo­jalt tänada Ilmatsalu raamatukogu juhataja Maret Lukkenit ning kooli huvijuht Heidi Piisangut.

Vahvatest ettevõtmistest veel niipalju, et nüüdsest on avatud meie kooli keldris „Noortekas", kus noored saavad vaba aega sisutihedalt ja huvitavalt veeta ehk nüüdsest on olemas ilus alternatiiv Ilmatsalu bussipea­tusele. „Noortekas" on esialgu lahti küll vaid 2 korda nädalas, kuid liiguvad kuuldused, et edaspidi ehk tihedaminigi.

Vallavalitsuse abil ja õpetajate ühise juu­beldamise saatel saabusid meie kooli 63 uut arvutit. Tõsi küll, arvuteid on eelnevalt mõ­ningal määral sissetöötatud, aga ega see tü­hine pisiasi koolipere rõõmu riku. Samuti tu­leb südamest kiita koolipidajat ehk Tähtvere Vallavalitsust, kes on suureks abiks uute õp­pevahendite muretsemisel seal, kus riik on koolid üsnagi jänni jätnud.

Esimene poolaasta lõppes, nagu ikka, tradit­siooniliselt lõbusa jõulukontserdiga. Kuna jälle kooli tuleb minna, meenutab nii õpilas­tele kui õpetajatele meie enda õpilaste kunsti­teostega kaunistatud vasttrükitud kalender. Kalendri puhul põhjustas mõningase pettu­muse asjaolu, et nagu igas teiseski kalendris, on ka meie omas punasega märgitud puhke­päevi hämmastavalt vähe.

Vahvat, rõõmsat ja teguderohket uut aastat soovib õpilastele, lapsevanematele ja kogu vallarahvale Ilmatsalu Põhikooli õpetajate pere.

Isiklikult tahab artikli koostaja tänada Matit, kes tõi kuused koolimajja, ja meie direktriss Anu Köidamit, kes on loonud koolis turvalise ja rõõmsameelse töökeskkonna.