„Leppisime kokku uued reeglid - ühe õpetaja maksimaalne tundide arv nädalas on 18, rõhuga sõnal maksimaalne," ütles Valgepea.

Direktori sõnul  jääb see nende õpetajail tegelikult 14 ja 18 tunni vahele. Sinna juurde lisandub õpetaja muu tegevus - enesetäiendamine, tööde parandamine, tundide ettevalmistamine, suhtlemine lapsevanematega jne. Lisaks muudeti täielikult töötasustamise põhimõtted:

„Meie koolis on kehtestatud õpetaja palga miinimum, tegelik töötasu suurus on aga iga õpetaja panuse nägu, seda tugevdab õppetöö ettevalmistamise loomingulisust stimuleeriv preemia- ja lisatasude süsteem," rääkis direktor.  Tema sõnul peaksid Mäetagusel olema ühed paremad palgavõimalused Eesti koolisüsteemis.

Sellega kaasnevad aga kõrgendatud ootused töö tulemusele: „Eelistame õpetajat, kes on kui Mozart, mitte nagu Salieri, ehk see, kes ise teed rajab, mitte ei kõnni ainult sissetallatud radu. Õpetajal peab olema tahtmist ja aega endaga tööd teha ning areneda," rääkis Valgepea.

Tööstusrevolutsioon on ammu läbi, liigume edasi

Tarmo Valgepea on uue aja koolidirektor, ta mõtleb niiöelda kastist väljas. Tema sõnul on Eesti hariduse alusprobleemid kinni kooli- ja haridusjuhtides ning selles, et haridust peetakse millegipärast konservatiivseks valdkonnaks.

„Samas, mis ja miks peab siis konservatiivne olema, seda ei osata mulle reeglina selgitada, kui küsin ja väidan, et elu ise on pigem kiiresti muutuv. Ehk on ajalukku kinni jäädud, jätkates tööstusrevolutsiooni vajadusi katva koolimudeli rakendamist - koolitada kuulekat tööjõudu, kes on valmis käske täitma ja kes mõtleks piiratult," arvab Valgepea.

Ranged õppekavad, õpikutest sõltuvad koolitunnid ning õige-vale skaala on vaid osad sellele süsteemile omased tunnused.

Õpilane õpib nii, et ei teagi, et õpib

"Õppeainete sisud on tegelikult omavahel tihedalt seotud ning nendevaheliste seoste avamine ja selgitamine õpilastele on väga oluline, see on elu õpe. Tegelikult on selline vaatenurk, et õppe ülesehitamine lähtub ainetest ja siis lõimime neid, pehmelt öeldes kummaline. Minu arust vaadatakse sellesse torusse valest otsast - õppetöö peaks baseeruma loodusele ja keskkonnale meie ümber, milles orienteerumiseks ja edasiliikumiseks on vaja aineoskusi," rääkis Valgepea.

„Meie klassiõpetajad suunavad õpilast maailma avastama - seda, mida me enda ümber näeme, millises keeles suhtleme, mida looduses märkame, mis meiega juhtuda võib, millised on teised inimesed. Seda rada võiks jätkata... . Meie õpetajad teevad omavahel tihedat koostööd, üha rohkem on ühes tunnis mitme erineva aine õpetajad ja püstitatud ülesanded hõlmavad endas näiteks nii matemaatikat, kehalist kasvatust kui ka loodusõpet. Huvitavat ülesannet lahendades ei pane õpilane tähelegi, et ta on omandanud mitme valdkonna teadmisi," selgitas direktor.

Hinne on lapsele edastatud kurb teade

Üks uue aja koolisüsteemi osa on ka kujundav hindamine, mille peale mõni vanakooli õpetaja nina kirtsutaks, sest seda ellu rakendada ei ole õpetajale nii mugav kui numbrilisi hindeid panna.

„Aga tuletagem meelde, milleks me koolis oleme, selleks,et toetada lapse arengut, et ta mõistaks asja sisu. Et ta ei vastaks õpetaja ootustele, vastates seda, mida õpetaja eeldab. Fikseeriva hinde panemine on minu arust kui kurva teate edastamine õpilasele, et oled jõudnud lõppjaama. Lapsevanem paneb asjale veel kodus punkti, küsides mitte seda, mida laps täna teada sai, vaid seda, mis hinde ta sai," ütles Valgepea.

Lühidalt tähendab kujundav hindamine seda, et õpilasele antakse pidevalt tagasisidet tema arengu kohta, aidates edasi liikuda ning arvestades seda, milline on olnud konkreetse õpilase progress.