Koolielu on täistuurid sisse saanud
Oma suvemõtetes, paar lehte tagasi unistasin, et kui leiaks sponsori tahvelarvutite jaoks. Ei tulnudki kaugelt otsida ega Euroopasse projekti kirjutada, vaid rääkida siinsamas oma kunagistele õpilastele. Juhtus nii, et kohtudes meie kooli vilistlase Kai Hiienurmega tuli asi jutuks. Kai ei pidanud pikalt aru ega arvanud, et see on utoopia vaid vaimustus mõttest. Ju ta siis arvas, et see on õige asi, mida toetada.
Kai räägib endast ja enda eest ise:
Minule meeldivad unistused ja unistavad inimesed. Läksin mina suvel oma õpetajale külla. Istusime tema armsas köögis ning rääkisime maast ja ilmast ja unistustest. Õpetaja unistas tahvelarvutitest. Et oleks kasvõi 5 tahvlitki, mida kõike nendega ära saaks teha! Unistustest peab rääkima, rääkides hakkavad unistused elama. Ja see õpetaja unistus tahvelarvutitest seal köögis oli nii ilus ja elav. Ainus häda on selles, et kust neid saada, et oleks vaja sponsorit. Minu esimene mõte oli, et kui saaks, ma kohe ostaks need tahvlid ise ära.... Siis tuli pausikoht mõtetes ... ja järgmine mõte oli, et ... aga ma saangi ju! Mul ei ole ühtki head põhjust seda mitte teha, küll aga mitu head põhjust, miks need tahvlid osta.
Viimased paar aastat olen Norras elanud. Minu tütar Kirke käib kohalikus külakoolis. Enamikes Norra koolides on sülearvutid (võib olla ka tahvelarvutid mõnedes koolides) klassitöösse integreeritud. Riigi toel on loodud iga ainetunni jaoks omad programmid, mis mänguliselt aitavad lastel õppida. Laste jaoks see ongi mäng ning teadmised tulevad justkui iseenesest, ilma tuupimata. Lisaks aineprogrammidele on programmid mälu treenimiseks ja tähelepanu arendamiseks.
Väiksemates klassides on arvutis rohkem mängulisi ülesandeid. Suuremates klassides on asjalikumad programmid ning uurimustööde tegemine kasutades wikipediat. No näiteks viimane ülesanne Kirkel oli kirjutada töö Edvard Griegist ning juurde leida pilte. Töö tehti kasutades wordi ja wikipediat. Kui töö on arvutis valmis, vajutad print nupule ning raamatukogus olev printer prindib selle välja.
Arvutiklassi koolis eraldi ei ole. On kaks ratastel kasti, kus sees on läpakad ning neid kaste veeretatakse klassist klassi, sinna, kus parasjagu vaja on. Koolis on 7 väikest klassi, jagub kõigile. Eks suurematel koolidel ole rohkem mobiilseid digikaste.Õpilastel on keelatud koolis kasutada suhtlusportaale ning msn-i. Kes keeldu rikub, kaotab mõneks ajaks õiguse läpakat kasutada.
Seoses Kirke koolikogemusega, mida ta mulle kodus ümber jutustab, on näha, et arvutid koolitöös on ainult positiivne nähtus. Oleks väga tore kui arvutid jõuaksid ka Eesti laste igapäevasesse kooliellu.
Nüüd on sajanditaguse tahvli ja krihvli tänapäevane variant tahvelarvuti, ka meie lastel igapäevaselt kasutada. Esialgu saab igaüks valida vaid jõukohaseid nuputamisi või arvutamisülesandeid. Mängud, millega lapsed meelsasti (võib-olla liigagi palju) kodus aega veedavad, jäävad kooliarvutites suletuks. Välja arvatud mõned, mis on õppetööks kasutatavad. On meeldiv näha, et õpilased arvestavad kehtestatud reeglitega ja kasutavad arvuteid targalt. Kuna arvuteid on 7, siis on vahetundides KES EES, SEE MEES.
Palju tänu Annika Lindvestile, kes nuputas, õmbles ja kinkis arvutitele toredad ümbrised!
See lugu õpetas mulle, kui vajalik on oma mõtteid jagada. Tehkem seda! Vanasõnagi ütleb, et jagatud mure on poole väiksem, aga jagatud rõõm on topeltrõõm!
Teine vahva kogemus ja rõõm, mida teiega jagada tahan, on tantsulaste kahepäevane reis Lõuna-Eestisse. Reisil kasutasime ära oma Tamperes kingiks saadud raha. Meie reisiseltskond oli tõeliselt vahva ja üksmeelne.
Esimene peatus oli Põltsamaal. Jalutasime lossipargis ja külastasime muuseumi, mis tutvustas ajalugu ja tänapäevast Felixi toodangut. Äratundmist oli palju. Jääaja Keskus Äksis, Saadjärve kaldal,oli meie peamine huviobjekt. See vääris kohalesõitmist! Tõeliselt kaasaegne ja tark muuseum. Tanel Padari kui virtuaalgiidi ja päris giidi abiga saime selgeks planeedi Maa tekke ja mandrite pideva muutumise jääaegade vaheajal. Oli kuulamist, vaatamist, katsumist ja enda proovilepanekut. Sinna tasub sõita ka perega.
Edasi läks sõit Otepää kõrgustikule, kus ootas Uhtjärve Ürgoru Nõiariik ja Liikluslinn (pildil). Jällegi soovitus perega asja kaema minna. Urvaste kandis on turismimajandusega kõvasti vaeva nähtud ja see tõesti toimib. Vaatamist ja tegutsemisvõimalusi on igale vanusele.
Ööbisime nõiamajas. Bussijuht Antsu pillimäng, laulud sekka jubedavõitu unejuttudega, mõjusid mõnele poisile nii, et nad ei julgenud üldse magama minna, aga hommikul ootas seiklusmatk ümber 28 m sügavuse Uhtjärve. Ära tegime! Ikka mäest üles - alla või pahkluudeni vees, laudtee jalge all vetrumas.
Tagasisõit läbi sügisese Eestimaa kinnitas teadmist,et Eestimaa on ilus igal aastaajal.
Olen kindlalt seda meelt, et ei õpita mitte ainult koolitunnis ja õpikutest. Väljasõidud on nagu praktika tundides omandatud teooriale. Loomulikult nõuab see peredelt lisaväljaminekuid. Tore, et nii paljud meie kooli lapsevanemad seda väärtustavad ja sellesse panustavad.
Are Vallavalitsus väärib tunnustamist, et ta võimaldab lastele ülisoodsalt transporti. Tegelikult on see toetus peredele. Aitäh!
Sügis on hea aeg mõtete kogumiseks, tooge need kooli, teeme teoks!
Ülle Tiimus
