Priidu Kohava nimi on Saue kooli kasvandikele ja paljudele keilalastele tõenäoliselt tuttav, just sama mees on peategelane Friedrich Kohtitsky „Päevapildiraamatus".

1912. aastal innustus Lihula valla Penijõe kooliõpetaja Friedrich Kohtistky Eesti Rahva Muuseumi üleskutsest muuseumile vanavara korjata.

Ta arvas toime tulevat nii vanavara korjamise kui kirjalike ülestähendustega igapäevasest eluolust Lõuna-Läänemaa kihelkondades ja pakkus end ka päevapilte tegema. Selline mastaapsus oleks nõudnud ühelt mehelt küll aastaid ja seetõttu soovitas muuseum tal keskenduda vaid ühele kihelkonnale - Karusele, reisikaaslaseks ülikoolis ajalugu tudeeriv Erik Lambert.

Lisaks sellele, et vanavara kogumismatkalt sai muuseum 67 eset, on Kohtitsky nimi jäädvustatud Eesti Rahva Muuseumi ajalukku kui 1912. aastal kodumaa päevapiltide võistlusel II auhinna saanu - muide, esimene auhind jäi toona välja andmata. Auhinnast tiivustust saades jätkas ta ERMi usaldusmehena ja tegi aasta hiljem muuseumile veel rea ülesvõtteid, siis aga kontakt temaga katkes, kuni tunamullu jõudis tema poja Priit Kohava vahendusel muuseumisse päevaraamat 1912. aasta kogumisretkest, mille vahendusel saame kaasa elada vanavarakorjaja seiklustele ja kus valgustatakse mitmete päevapiltide tekkelugu.

See päevaraamat ühes päevapiltide, kirjade ja kogutud esemetega on ilmekaim kinnitus pärandiaasta motole „Pärijata pole pärandit" - aitäh perekonnale pärandi hoidmise eest! „Päevapildiraamatu" abil on võimalus nüüd muuseumil seda pärandit kõigile jagada.

Päevaraamatu tegevustik leiab aset peamiselt Rame külas, riivamisi on kirjeldatud ka ümberkaudseid külasid Pivarootsist Puhtulaiuni ja Muristest Nehatuni, kirjeldatakse tollast külaolustikku ja inimesi: „Toomel oli ainult noormees kodus, ütles et midagi ei olla ja laskis, nagu mulle paistis, mõistlikult varjatud tulevase peremehe upsakust paista. Sillaotsa saunas oli lahke vastu tulek aga väike saak. Aerel oli vanaeit, keda kaua nuruda sai ja kellel ka tõesti vähe vanemat oligi; muidu oli ta väga jutukas.[---] Vanavara korjajal on kõverad teed, umbes nii nagu Karuselt Virtsu minnes keegi Lihulast otse läheks. Ei mitte vanavarast kohe vaid tihti töödest ilmadest j.m. peab algama. See kõik võtab aega." 

Puujalaga mees perekonnaga Kunilast. ERM Fk 184:74.

Friedrich Kohtitsky „Päevapildiraamat" esitab lugejatele päevaraamatu kärbeteta, nii, nagu autor on selle kirja pannud.

Kirjapandut ilmestavad rohked illustratsioonid autori fotode ja kogumismatkalt saadud esemetega, tervikpilti aitavad laiendada Kohtitsky kirjad ning ülevaade tema eluloost.

Friedrich Kohtitsky (eestistatult Priidu Kohava) sündis 20. novembril 1887 Kinksi külas Karba talus, töötas koolipõllul Läänemaal, Harjumaal ja Tallinnas. Ta oli aktiivne seltsitegelane, seda nii Lihulas kui Sauel. Keila raamatukogu ajalooski on Kohtitskyl tähtis roll. Kurvikas elutee on viinud teda ka I maailmasõtta, Venemaale, Patarei vanglasse ja elutee lõpuks Saksamaale Bissingeni vangilaagrisse, kus ta 1944/45. aasta vahetusel suri.

Kohtitsky osales ERMi korraldatud kodumaa päevapiltide võistlusel ja saatis muuseumisse 78 päevapilti. Kuivõrd tema päevapildid tulid muuseumisse ühes klaasnegatiividega, võime me sada aastat hiljem imetleda nende suurepärast kvaliteeti, seda enam, et tegemist oli siiski amatöörfotograafiga. Raamatu koostamisel selgus aga, et nii mõnigi kord jutustavad negatiivid palju rohkem kui fotokogus olev foto, näiteks juuresolev Kunila perekonna pilt oli seni tuntud vaid puujalaga vanamehena, negatiivi digiteerides tuli aga välja terve perekond ja taustaks majagi.

Reedel, 10. mail tutvustab ERM Kohtitsky „Päevapildiraamatut" Läänemaal - kohas, kus päevapildid sündinud ja päevik kirja pandud. Püütakse tuvastada ja jäädvustada samu paiku.

______________________________________________________________________
Raamatu "Paekivi puudutus" esitlus

Samal nädalal on Harju Maakonnaraamatukogus veel teinegi raamatuesitlus.

14. mail 2013 kell 16.00 esitleb geoloog Helle Perens oma rohkete piltidega albumit „Paekivi puudutus". Autor tutvustab raamatus oma peaaegu pool sajandit kestnud kokkupuuteid paekiviga - Eesti rahvuskiviga. Selle aja jooksul on ta õppinud mõistma ja ära tundma paekivi puudutust - tema ilu, jõudu ja väärikust. Viimased on saanud väljenduse struktuuri ilus, tekstuuri võlus, värvide mängus, sajanditevanuses meisterlikus paeloomingus ja oma isiklikus paerännakus.