Koolipoisi meenutus: kuidas maeti kõigi aegade suurimat hirmuvalitsejat Uusna koolis
Mõnel poisil oli oks nõnda suur, et lausa lohistas seda enda järel. Ja nii tekkiski korralik haokoorem portree otsa. Ja siis see algas. Lapsed, õpetajad, teenijad - kõik seisavad saalis. Klaveri peal olevas raadios katkeb mitu päeva kestnud leinamuusika. Löövad Kremli kellad. Kell on 12. Hakkavad huilgama kogu Nõukogudemaa vabrikute, tehaste, laevade, vedurite ja muude vilekandjate sireenid. Keegi ei tohtinud kusagil liikuda. Viieks minutiks seiskus kogu maa. Ja järsku käis ragin. Seinal rippuvale haokoormale ei pidanud naelad ja nöörid vastu, kõik see oli korraga minu seljas. Saalis tekkis segadus. Mina röökisin täiest kõrist klaasikildude ja oksahunniku all…
Koolidirektor tormas mind päästma, sikutades mind jalast ja korjas klaasikilde. Selgus see, mida keegi ei võinud teada: selga oli mulle kukkunud mitte ainult Stalini, vaid ka Hitleri ja Pätsi portreed. Nii oli ajastu muutustes endine koolijuht need portreed lihtsalt üksteise taha kinni kleepinud. Direktor hõikas kütja Haraldile, et visaku tulle see rämps! Harald küsis veel vastu, et kas seltsimees Stalin või? Nõnda maeti seda kõigi aegade suurimat hirmuvalitsejat Uusna koolis. Ametlikult oli teda «kõikide rahvaste isaks» tituleeritud ja külanaised itsitasid, et no pidi tal ikka riist olema. Ma olin kuulnud ja teadsin, et on põllutööriistad ja köögiriistad, aga mida selle riista all mõeldi, jõudis minu teadvusse hiljem.
Jõudsin oma õe ja vendadega viimaks koju. Isal oli lugu kuuldes hea meel ja ema pani külma lapi mulle muhu peale. Mis sai Hitleri ja Pätsi pildist, ei ole teada, aga Stalini pilt oli järgmisel päeval raamis tagasi.