Autor jõudis seisukohale, et kuigi vabariigi valitsus rakendab erinevaid meetmeid (nt rahastamise ja õppekava nõuete karmistamine) väikeste gümnaasiumiosadega koolide kaotamiseks, pole meil gümnaasiumiosa säilitamisele alternatiivi. Põhjus on lihtne, sest juba lähitulevikus pole Tallinna keskkoolides piisavalt koolikohti, aga meil hakkab põhikooli lõpetama üha rohkem õpilasi. Lisaks see, et kui me praegu mõneks aastaks keskkooli astme sulgeksime, siis uuendatud seadused põhikooli juurde gümnaasiumiastet enam avada ei luba.

Kuna tegemist pole lihtsalt suvalise arvamuslooga, vaid vallavalitsuse liikme avaldusega, siis võib seda käsitleda kui kooli omaniku seisukohta. Koolijuhina on mul selle selge seisukoha üle hea meel, sest omavahelistes vestlustes olen korduvalt küsinud, et mis me siis teeme.

Kuna tänavu lõpetab põhikooli 26 õpilast ja neist on tavaliselt 60-65% motiveeritud ja suutelised akadeemilise keskkoolitee ette võtma (miinus 2-3 Tallinna eliitkoolidesse lahkujat), siis kujuneb uue 10. klassi suuruseks kuni 15 õpilast.

Kui otsus on tehtud, siis tuleb ka selgelt välja öelda, mida see tähendab. Eelkõige tähendab see raha, sest riik ei taga ebapiisava õpilaste arvuga keskkooliastmele täisrahastust. Riigi rahastamis- ja õppekavanõuded eeldavad 30 õpilast igas keskkooli klassis.

Põhikool on meil tänu suurele õpilaste hulgale rahastuselt heas seisus, aga põhikooli arvelt gümnaasiumi pidada pole eetiline ja ka seadusandja ei taha seda enam lubada. Seega tuleb 2014. a. eelarve koostamisel keskkooli eelarve eraldi fikseerida ja ilmselt kujuneb puudujääk suuremaks, kui seni arvatud 30 000, sest uus õppekava eeldab senisest rohkem valikaineid.

Põhikool

Olenemata gümnaasiumi tulevikust on meie peamine eesmärk tugev põhikool. Põhikool on kohaliku hariduselu alustala ja muuhulgas ka parim garantii nii jätkusuutlikule gümnaasiumiastmele kui ka õpioskuste- ja motivatsiooniga inimese kujunemisele.

Seetõttu on juba praegu meie kooliarenduse peamine raskuspunkt põhikoolis.

Sügisel tuleb kooli taas neli esimest klassi. Õpilaste arvu ülikiire kasvu ajal on muidugi pidevalt erinevaid probleeme: klassiruumide nappus (õnneks tuleb juurdeehitus), töötamine kahes vahetuses; võimla, garderoobi, söökla mahutavus; pidev vajadus uute õpetajate järele, turvalisus jne. Kuid peamine probleem on säilitada praegune hea tase ja kogukonna usaldus ning üht-teist kogu aeg ka paremini teha.

Taseme säilitamise eest võitlemine pole suusoojaks öeldud, sest viimase aasta jooksul on kooli hinnanud nii riiklik järelevalve kui ka koolide nõustaja Tallinnast. Kiili gümnaasium - eriti koolikeskkond, õppekasvatustöö, õpilase toetamine ja infotehnoloogiline arendustöö - on saanud kõrge hinnangu.

Samas soovitati keskenduda tugeva põhikooli kontseptsioonile ning tõsiselt mõelda oma gümnaasiumiastme sobitamisprobleemidele muutuvas haridusruumis. Eks me mõtlemegi, aga kuna hetkel on hariduskorralduslikud otsused tehtud, siis kavatseme mõelda olemasoleva kooli sisu arendamisele.

Olulised teemad lähiajal on õpilase arengu hindamine versus numbritega tulemuse mõõtmine, lastevanemate kooli uuendamine, vähemalt ühe väikeklassi avamine erivajadustega lastele, metoodilise koostöö parendamine, õpetajate motivatsioonisüsteemi ja kollektiivlepingu täiendamine ning IT arendustöö.

Kõik ei sõltu meist

Võib-olla me räägime ja kirjutame kooli (eriti gümnaasiumiastme) probleemidest liigagi palju. Aga asi on selles, et mõne olulise probleemi lahendamine on väljaspool kooli käeulatust ning mõni väljakutse on mitte ainult kooli, vaid Kiili kogukonna probleem.

Haridus on siiski vaid üks valdkond ja Kiili vallal on teisigi väljakutseid, mille põhjused ja lahendused on väljaspool valla käeulatust, ning paljud väljakutsed on olemuselt pigem regionaalsed.

Seetõttu paneb mind imestama, et mitte keegi pole üritanud kasvõi teoreetiliselt analüüsida, kas Kiili vallal on - näiteks viie aasta pärast - mõttekas jätkata üksi või liituda mõne naabervallaga.

Huvitav ja kasulik oleks lugeda või kuulata argumentatsiooni nimetatud teemal, sest sellega otseselt või kaudselt seonduvaid väljakutseid on mitmeid. Näiteks, Kiili valla poolt pakutavad erinevad sotsiaaltoetused ja teenused võistlevad ilmselgelt Tallinna ja lähivaldade vastavate määrade ja võimalustega. Ilmselt kasvab lähiaastail surve kogu sotsiaalsfääri arendamisele. Kas meil on ressursse? Probleem on valla ebaühtlane areng ja teenuste kättesaadavus, ja jällegi - kas meil on vahendeid probleemide lahendamiseks?

Pedagoogina tõstaksin eraldi välja pea olematu noorsoopoliitika. Koolil on siin vaid oma spetsiifiline roll, aga paraku me näeme tagajärgi, mis tulenevad aina sagenevatest pereprobleemidest.

Samas on teaduslik tõde, et 90% sellest, kas lapsel läheb koolis hästi või ei, sõltub kodust. Meil on küll noortekeskus, aga selle eesmärk ja võimalused on piiratud. Tõsiselt võetav noorsoopoliitika nõuab jällegi raha, aga mis teha, murdeikka on jõudmas suured aastakäigud jne.

On valimiste aasta, erinevad seltskonnad koondavad ridu, mõni võiks ju ka värskeid ideid välja pakkuda - millal siis veel.