„Kop-kop, lahti tee, metsas kuri jahimees!“ Kas laulusõnad eksivad?
Tänapäevalgi on veel paljudel arusaam, et jahimehed on ühed kurjad inimesed, kes käivad metsas vaid armsaid loomi tapmas. Mida jahimehed endast tegelikult kujutavad ja kuidas jahipidamine meie vallas arenenud on?
See aeg, kui elatuti küttimisest, oli ammu enne meie aja arvamist, kuid toidupoolist lauale on metsast saadud läbi aegade kuni tänapäevani. Koos ristiusuga võeti meilt ära nii metsad kui maad ja eestlased said metsloomi enamjaolt vaid salaküttida. Ülemöödunud sajandi lõpus sai eesti mees juba sirgema seljaga metsas jahil käia. Esimesed Eestimaa jahiseltsid asutati koos Eesti Vabariigi tekkimisega ja nende tegutsemine lõpetati Nõukogude armee sissetungiga. Pärast sõda loodi uued jahindusorganisatsioonid, millest paljud eksisteerivad tänaseni. Jüri Jahimeeste Selts asutati 08.11.1924. Tallinna-Haapsalu Rahukogule kirjutatud palvekirjast loeme järgmist:
„Et Rae walla ümbruskonnas salaküttimine laialdaselt maad on wõtnud, kus häävitawalt hukatakse jahiloome ja linde waatamata nende sugu ja aja peale; ühtlasi tallatakse ka mööda koristamata wilja wälja sija heinamaad, kus ära ajama minnes sagedasti halbu sõnu ja muud, nagu: “ega „Kop-kop, lahti tee, metsas kuri jahimees!“ Kas laulusõnad eksivad? ma sinu krundi peal põle j.n.e.“ kuulda saad. Et sarnast pahet kõrwaldada, otsustasiwad ümbruskonna jahimehed jahiseltsi asutada, kus omad krundid, kui ka mitte jahimehe käes pidada olewad krundid wiimastelt nõusolemise ja rendi teel liituda. Mille abil loodame märksa salaküttimisele tõkkeid teha; ning sellega ei saaks meie metsade uhkus nõnda laastawalt häävitatud ja ka meie koristamata wilja wäljad läbi sõtkutud, mille pärast palume Tallinna-Haapsalu Rahukogud juurde lisatud Jüri Jahimeeste Seltsi põhikirja registreerida.“
Üheks asutajaliikmeks ja esimeseks seltsi esimeheks oli Eduard Kesa, kes oli pärit Karla külast Pärtli talust (pildil) ja teised asutajad olid Johannes Puumeister ning August Birkan Lagedi külast. 1934.aastal oli seltsil 52 liiget. Liikmed olid enamasti Rae vallast, kuid ka naabervaldadest ja Tallinnast. Seltsil oli oma pitsat ja rinnamärk. Ka praegusel Jüri Jahimeeste Seltsil on samasugune rinnamärk, mille kujutis on võetud kasutusele ka logona.
Jüri Jahimeeste Selts taasasutati 1991.aastal, kui nõukogude ajal loodud Rae jahiseltsis toimus jagunemine. Praegusel hetkel toimetab Rae valla territooriumil neli jahiseltsi. Valla lääne-, põhja- ja lõunaosas Rae Jahiselts, idapoolses osas Jüri Jahimeeste Selts ning kagupoolses osas Aruküla ja Peningi jahiselts.
Millega tegeleb jahiselts? Jahiseltside peamine ülesanne on neile kinnitatu djahipiirkonna haldamine. Sellesse kuuluvad ulukite vaatlus- ja loendusandmete kogumine, lisasöötmine, küttimislimiitide täitmine, patoloogilise materjali kogumine, ulukikahjustuste likvideerimine ja ennetamine, jahirajatiste rajamine ja hooldamine ning kindlasti ka keskkonnahoiuga tegelemine. Lisaks sellele tegeletakse jahilaskmise, noorte koolitamise, seltskonna-ja kogukonnaürituste korraldamisega. Jüri Jahimeeste Selts on korraldanud Harjumaa jahimeeste kokkutuleku ja olnud üks vabariikliku kokkutuleku korraldajatest, aidanud korraldada Vaskjala külapäevi ja Rae valla külade päevi, võtnud osa koristustalgutest, hooldanud Limu metsas asuvat puisniitu, korraldanud õppepäevi nii lastele kui ka külavanematele ja võtnud osa Rae valla mängudest. Seltsil on ka välja kujunenud mitmeid traditsioone: ühine jahihooaja alustamine ja lõpetamine, ühisjahtide korraldamine ning jõulurahu pühitsemine. Jahiseltsi huvi on võimalikult rikkaliku ulukipopulatsiooni olemasolu ja ulukite elupaigaks sobiliku looduskeskkonna säilitamine. Paraku on vallas asuvatest mitmetest metsamaadest saanud äriobjektid, kus ei toimita heaperemehelikult. Ärilistel eesmärkidel on hävitatud hulgaliselt kunagisi looduskauneid alasid. Meie tulevik ongi ju eksisteerida Tallinna eeslinnana.
Jahindus ei ole kindlasti pelgalt küttimine. Muutunud on paljuski ka jahieetika. Kui veel paarkümmend aastat tagasi võis kuulda sellist lauset, et ega loomad metsas loetud ole, siis nüüd on juba seisukoht vastupidine. Pigem jäetakse jahis loom laskmata, kui ei ole kindel, et tegemist on just õiget sugu ja vanust loomaga. Sellisest jahipidamiseetikast on olnud tõhusat kasu, mida kajastavad ka viimasel kümnendil kütitud trofeed, mis on näitustel vääristatud medalitega.Muutunud on ka jahikultuur. Nõukogudeaegselt vene jahikultuurilt on üle mindud peaaegu saksa jahikultuurile.
Kas tõesti peetakse ka Rae vallas metsloomadele jahti? Sellist küsimust kuuleb vallakodanike seast aina sagedamini ja veel suurem on hämming, kui märgatakse liikumas jahivarustuses jahimeest.
Jah. Rae vallas toimub päris suuremahuline ulukite küttimine. Seda võimaldab eelkõige valla territooriumi asukoht. Vaatamata sellele, et vallas on väga suuremahuliselt kasvanud tiheasustusalad ja transporditrassid, on ulukite küttimismahud jäänud viimaste kümnendite tasemele. See on eelkõige tingitud sellest, et nagu inimesedki, otsivad ulukid soodsamaid elupaiku. Iga-aastane kevad-sügisene ränne toob neid põhja poole, kus neil enam edasipääsu ei ole. Talve saabudes taandutakse Kesk-Eesti poole, inimasustusest kaugemale. Seetõttu on meie vald ka liikluses hukkunud metsloomade poolest vabariigis üks esimestest. Kuna meie vallas on mitu rabametsa ,kus inimasustus metsloomi otseselt ei häiri, on meil ka paiksed väike- ja suurulukid. Suurulukitest ei ole meil paiksena hirvi ja hunte. Viimased on meil siiski sagedased külalised eriti meie lõunapoolsetes piirkondades, kuid nad on siiski vaid läbikäigul.
Väikeulukitest on meil esindatud veel kõik liigid. Arvukamalt on meil rebast, kährikut ja halljänest. Viimase viieteistkümne aastaga on järsult kasvanud kobraste arvukus, mille olulisemaks põhjuseks on Kaunissaare-Pirita kanalit ja Pirita jõge mööda saabuvate noorloomade hulk. Kõik saabuvad uued koprapesakonnad hakkavad omale looma neile sobivaid elupaiku, mistõttu on koprakahjustuste arv ka aasta aastalt suurenenud.
Ulukikahjustusi tekitavad ka sõralised ning väike- ja suurkiskjad. Kõige raskem on ära hoida metssigade tekitatavaid kahjusid põllukultuuridele, kuna metssead rändavad suurte karjadena (möödunudsuvel loendasime neljakümnepealist karja)ja kahju tekitatakse mõne päevaga. Lisaks on sellel ajaperioodil keelatud põrsastega emiseid küttida. Sama lugu on ka suurkiskjatega. Hundid käivad öösiti meie vallas oma järglasi murdma õpetamas ja seda samuti jahivälisel perioodil. Väikekiskjad, nagu rebased, kährikud ja nugised, on aga inimasustustega üsnagi hästi kohanenud ja nende ohjamist takistab eluhoonete läheduses küttimise keeld ja ka jahieetika.
Kõige parema tulemuse keskkonna seisukohalt saavutame, kui on hea koostöö jahiseltside ja maaomanike ning vallavalitsuse vahel. Selle nimel on jahiselts aastaid tegutsenud ja tegutseb ka edaspidi.
