Triinu tuletas aegajalt meelde, et metsas on kaasas silmad, kõrvad ja nina, kuid suu kasutamine ei ole väga vajalik ja nii seisatasimegi ning kuulatlemisel kostus pasknääri hirmuhüüd ja hiljem oli kuulda ka rähni armuhüüdu. Rähnist oli maha jäänud ka palju puudesse toksitud auke, üks puukänd oli nii auklikuks toksitud, et koore osa ei olnud peaaegu nähagi. Hoopis imeline vaatepilt oli aga koprapesa läheduses, kus oli puude langetamist alustatud, kuid tööga veel lõpuni ei oldud jõutud. Enne rännaku lõppu köitis pilke vana maha langenud tamm, mille sisemus oli söestunud ning seetõttu võis arvata, et sinna on kunagi välk sisse löönud – nüüd aga jäi vana puu lihtsalt tuule tugevusele alla.


Juba paistiski läbi puude keskuse hoone ja 2 km pikkune rada hakkas lõpule jõudma. Toreda hommikupooliku lõpetuseks külastasime veel Tõramaa keskuses olevat topiste näitust, kus pilkupüüdvad olid kormoran, hüüp ja kobras, keda looduses väga sageli ei kohta. Mälestuseks meeldejäävast käigust on nüüd lasteaia seinal kaunid plakatid Soomaalt ja kindlasti jagub jutuainet veel pikaks ajaks.

Järgmine sõit KIK rahastusega võetakse ette aprillikuus Imaverre, kus on plaanis külastada Piimandusmuuseumi ja Sassi Jaanalinnufarmi.