Argumendiks oli ka asjaolu, et siiani on maanteest sellele poole jäävas piirkonnas eranditult vaid ühepereelamuid ehitatud. Pöördumisele kirjutasid alla kõik naaberja lähikinnistute omanikud, keda planeering otseselt puudutas.

Tekkinud erimeelsuste lahendamiseks kutsus vallavalitsus 2. juulil osapoolte esindajad arutelule, mille eesmärgiks oli olukorrale lahenduste leidmine. Kohtumise käigus jäid osapooled kindlaks oma senistele seisukohtadele. Toimunud arutelu kohta väljastati kõigile osalejatele protokoll.

Kuigi algusest peale oli naaberkinnistute omanikel maanõunikuga kokkulepe, et asjade arengust informeeritakse meid regulaarselt, piirdus infovahetus peale seda vaid meiepoolsete telefonikõnedega maanõunikule ja vastustega, et mingeid olulisi muudatusi pole toimunud.

Seda kuni k.a märtsikuu vallalehes ilmunud vastavasisulise teate järel toimunud kõneni, mil maanõunik teatas päringu peale, et detailplaneering Aia kinnistule on vallavalitsuse korraldusega juba algatatud. Ja alles siis saadeti meile koopia korraldusest, mis oli allkirjastatud juba 5. märtsil 2014. Korralduse sisuga tutvudes selgus, et meid polnud vahepeal toimunud arengutest üldse informeeritud ning arvestatud oli vaid kinnistu omaniku ja tema poolt kaasatud arhitektuuribüroo tahtega. Kõrvale olid jäetud naaberkinnistute omanike tähtaegselt tehtud ettepanekud.

Alles peale korralduse avalikuks tulemist helistas vallavanem ja soovis olukorra selgitamiseks 17.03.2014 kokkusaamist.

Kohtumise käigus ei toonud vallavanem välja ühtegi objektiivset põhjendust, miks taoliselt tegutsema pidi. Miks otsustati selle piirkonna vallarahva tahte vastaselt just nõnda. Alles 19.03.2014 saime tähitud postiga teate detailplaneeringu algatamise kohta.

Meie, Lohkva küla Aia kinnistu naaberkruntide omanikud, oleme elukoha valikul kunagi lähtunud just sellest, et saada tehtud töö eest oma kodu rajamisel tasuks endale sobiv elukeskkond. Selleks on nähtud vaeva ja tehtud kulutusi. Planeeringu teostumisel algatatud kujul langeb aga harjumuspärase elukeskkonna kvaliteet oluliselt.

Vallavanema väite alusel lubab valla üldplaneering antud piirkonda sellist kinnisvaraarendust ning sellest keeldumisel on karta peatset kohtukutset. Üldplaneering sätestab üldiselt võimalused tegevusteks piirkonnas, iga konkreetse kinnistu jaoks on siiski eraldi detailplaneering, mille käigus konkreetset olukorda arvestades lahendus leitakse. Nii pole mingit objektiivset põhjust taoliseks tegutsemiseks. Vallavalitsuse prioriteediks peaks olema olemasolevate vallaelanike elamisväärse elukeskkonna ja heaolu tagamine, mitte aga kinnisvaraarendajate materiaalsete huvide tingimusteta täitmine.

Paludes tekkinud olukorrale selgitust volikogu esimehelt, jäi ka temale aru saamatuks vallavalitsuse kiirusta mine olukorras, kus tekkinud probleemide tõttu on päevakorras valla kehtiva üldplaneeringuga seonduv.

Oleme korduvalt vallavalitsusele märku andnud ja selgitanud, et sellistel juhtumitel tuleks läbirääkimiste ja kehtivate seaduste abil võimalikult protsessi algfaasis lahend leida, et vältida asjatute kulude tekkimist planeeringu menetlemise käigus. Kuid sellega millegipärast ei arves tatud. Ja seda olukorras, kus valla üldvalitsemise kulusid kasvatades on suurendatud vallavalitsuse koosseisu. Kas tõesti selleks, et jõulisemalt vallarahva tahte vastu astuda?

Planeerimismenetlus peaks põhinema koostööl, mille sisuks on puudutatud isikute kaasamine, nende ärakuulamine ning seisukohtadele põhjendatud hinnangu andmine, samuti olukorra selgitamine. Käesoleval juhul ei ole vallavalitsus ümbruskonna elanike huvidega üldse arvestanud.

Ometi on samast Luunja vallast Veibri külast tuua näide, kus asju aetakse vastupidiselt meiega toimuvale ja püütakse igati vastu tulla kogukonna soovile. Allakirjutanud ei mõista, miks Luunja vallas erinevate kogukondade huvidega nõnda erinevalt arvestatakse.


Kinnistunaabrid Lohkva külast: Mare Tamm, Vello Vahhi, Kaimo Keerdo, Oskar Tamm, Alari Spaal, Sirje Varul, Veera Külasepp, Raivo Külasepp, Hardi Tiits, Kristi Veeber.


Vallavalitsus vastab ja selgitab

Aia maaüksuse detailplaneeringu eesmärgiks on kaaluda maa-ala elamukruntideks jagamist ja kruntidele ehitusõiguse seadmist üksikelamute ja korterelamu projekteerimiseks ning püstitamiseks. Planeeringu algata misele eelnes pikk kompromiss lahenduste otsi mine. Menetlusse olid kaasatud piirkonna elanikud ja planeeringu algatamise soovi esitaja (arendaja).

Viimane loobus esialgu soovitud ridaelamu kavandamisest ning on valmis otsima edasisi kompromisse. Elanikud nõus tusid vaid üksikelamute kavandamisega.

Planeeringu algatamisotsuses toodud lähteseisukohad kohustavad esmalt välja töötama planeeringu eskiislahendust, milles peavad kajastuma lähipiirkonna funktsionaalsed ja ehituslikud seosed, liiklus- ja parkimislahendus, põhimõtteline haljastuse lahendus jm.

Eskiis peab sisaldama krundijaotust, hoonestusala ja krundi ehitusõigust (krundi kasutamise sihtotstarve, hoonete suurim lubatud arv krundil ning suurim lubatud ehitusalune pindala, hoonete kõrgus, korterite arv). Samuti tuleb eskiislahenduse mahus esi tada 3D-illustratsioon, mis võimaldab hinnata kavandatava ruumimuudatuse sobivust ja mõju antud asukohas.

Pärast eskiislahenduse osapooltele tutvustamist ning osapoolte täiendavate seisukohtade ärakuulamist muudetakse vajadusel planeeringulahendust.

Eesmärgiks on võimalikult paljusid huvitatud osapooli rahuldava lahenduse leidmine. Analoogilisi küsimusi on korduvalt käsitletud ka Eesti kohtupraktikas, kus on välja kujunenud seisukoht, et planeeringu algatamine ei riku kellegi õigusi, alles menetluse käigus selgub, kas üldse ja kuidas on võimalik planeeringut realiseerida. Seadus tagab huvitatud isikute osalemise planeerimismenetluses.

Oleme jätkuvalt ava - tud koostööle parima lahenduse leidmiseks.

Neeme Kaurov
maanõunik


Elanike soov olemasolevat elukeskkonda säilitada on mõistetav. Kes seda ei sooviks? Kas üldse, mida ja kuhu võiks juurde ehitada - see on sage teema kõikides arenevates piirkondades. Aia maaüksuse detailplaneeringu algatamisel on eeltööd tehtud tavapärasest märksa enam. Protsessi algfaas on ela nike kirjas täpselt kirjeldatud. Kaasamine ei tähenda teatavasti kõikide soovide või vastuväidete automaatset arvestamist.

Antud juhul korraldati enne planeeringu algatamist eelarutelu piirkonna elanike ja arendaja osalusel. Selgitanud välja elanike seisukohad, tegi vallavalitsus arendajale kirjalikult ettepanekud arendusplaanide muutmiseks. Lisandus arendaja suuline veenmine tema kavatsuste muutmiseks. Osaliselt on arendaja seda ka teinud. Olukorda, kus arendaja ning elanike soovid lahknevad, tuleb ette sageli. Omavalitsus peab pärast kaalumist otsused langetama. Seadus ja hea tava eeldavad, et planeeringute puhul tuleb osapooli kohelda võrdselt, siiski püüab omavalitsus järgida eelkõige elanike huve.

Kas antud juhul saanuks või pidanuks midagi teisiti tegema? Alati saab, kuid kusagil on piir. Saanuks täiendavalt aega võtta, arendajat mõjutada või lähteülesanne teisiti formuleerida. Ning loomulikult selgitada ja põhjendada. Kuid see kõik poleks muutnud vaid luse tuuma, kuna elanikud ega arendaja polnud nõus oma seisukohtadest taganema. Kõige esimene etapp - planeeringu algatamine - loob alles võimaluse kaaluda konkreetseid lahendusi.

Protsessi käivitamine ei tähenda kaugeltki seda, et arendaja saab, mida tahab. Lähteülesanne peab tuginema üldplaneeringule. Järgmises etapis - planeeringu koostamise käigus - selgitatakse välja võimalused esialgse kava realiseerimiseks, kaalutakse erinevaid lahendusvariante ning kuulatakse ära osapooled. Seejuures võib esialgne kava töö käigus oluliselt muutuda. Selleks planeerimisprotsess ongi, et kõiki asjaolusid kaaludes jõuda tulemuseni, mis arvestaks osapoolte huve võimalikult tasakaalustatult. Algatamisel ei saa enamasti välistada üht või teist lahendust, kui see on kooskõlas seaduse ja kehtiva üldplaneeringuga. Kuigi me seda sageli sooviksime, ei saa ka arendaja võimalusi meelevaldselt kitsendada. Õiguslikus mõttes on planeerimine konkreetne, kitsenduste tegemisel peab tuginema väga selgetele argumentidele.

Omavalitsuse käsutuses on vahendid protsessi mõjutamiseks, kuid neid tuleb kasutada mõistuspäraselt. Eelkõige veenmise ja mõjusa argumenteerimise kaudu on suurem võimalus saavutada õiglane ja osapoolte huve arvestav lõpptulemus ka juhul, kui õiguslikult kaldub vaekauss arendaja poole. Seda me igal võimalusel ka teeme. Õigusliku vaidluse korral on keeruline prognoosida, milliseks lõpplahendus kujuneb. Valdavalt saab õiguse siiski arendaja, kui tema soovid pole vastuolus seaduse või kehtivate planeeringutega.

Kirjas toodud paralleeli tõmbamine Lillevälja tee planeeringuga ei ole põhjendatud. Lillevälja ja Aia planeering erinevad teineteisest oluliselt. Lillevälja puhul on tegemist üldplaneeringu muutmisega, kus arendaja poolt soovitakse hetkel kehtiv üldmaa muuta elamu maaks. Lisaks sellele on Lillevälja vaidlusalune maatükk suure elamupiirkonna ainus avalikult kasutatav ala, mille suurust arendaja soovib planeeringuga vähendada. Selliselt puudutab see kaudselt suurt hulka elanikke. Aia detailplaneeringu algatamisotsus ei ole vastuolus kehtiva üldplaneeringuga ega soovi seda muuta. Tõsiasi on aga see, et üldplaneering ei anna antud piirkonna osas piisavalt tugevat alust olemasoleva elukeskkonna säilitamiseks, mistõttu peame kasutama teisi võimalusi. Kui Lillevälja puhul jõuti juba planeeringu kehtestamiseni, siis Aia planeeringu vastuolusid arutame juba algfaasis, seetõttu on siin eeldused ka paremaks lõpplahenduseks.

Kõikide planeeringute puhul seisab vallavalitsus elanike huvide eest niipalju kui vähegi võimalik, sõltumata asukohast.

Aare Anderson
Vallavanem