Korvpall jätkab Rapla rahva rõõmustamist!
Võit võib tulla ootamatult tugeva vastase üle ja sama kiirelt võib sellele järgneda pettus kaotuse üle, mida keegi ei osanud oodata! Üks on aga kindel, spordiga kaasneb emotsioon! Tunne, mida rutiinsed igapäevaaskeldused enamasti ei paku. Emotsioone otsides leiame end kontserdisaalist, lennukist langevari seljas, kinost, teatrist, mägedest suusad jalas ja kes teab kust kõik veel. Aga enamasti võtavad need omajagu aega ja raha, mida kunagi piisavalt palju ei ole.
Rapla inimesele tuleb appi korvpall. OMA Meistriliiga võistkond, kelle õnnestumised ja põrumised ei ole ainult võistkonna ja Korvpallikooli, vaid kõigi õnnestumised ja põrumised. MÄNG, mis pakub emotsioone siinsamas Raplas alates septembrist kuni aprillini vähemalt korra kahe nädala jooksul. Vahel tihedaminigi. Kes korra kodumängul käinud, tuleb võimalusel sinna iga kord ja jälgib meediast huviga, kuidas läks mäng Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres või Valgas.
Eelmise hooaja 6. kohaga lõpetanud Piimameister Otto/ Raplal on sel aastal juba kõrgemad plaanid. Poolehoidjaid tahetakse rõõmustada veel suurema arvu võitudega ja kui eelarve lubab, siis on soov osaleda ka Balti Liiga Challenge Cup'il, mis peaks Raplasse tooma uued Läti ja Leedu võistkonnad. Võistkonna koosseis on suuresti sama, mis eelmisel aastal. Lisandus meie valla parim korvpallur Andre Pärn ja kuna rivis on terve eelmise hooaja vigastusega vahele jätnud Janar Soo, siis mõjub temagi uue mehena.
Kui Sa ei ole veel kordagi Meistriliiga võistkonna kodumängule jõudnud, siis tule ja avasta, mis tunne on seista OMA võistkonna auks mängu viimane minut püsti ja aplodeerida, kui SINU võistkond on võitnud. Ja tule koge, kuidas võib ainult üks möödaläinud vise hinge minna ja kuidas see paneb veel järgmine päevgi kiruma!
Selle aasta võistkonna liikmetest annab lühiülevaate peatreener Indrek Ruut.
Andre Pärn - iga treeneri unistus. Väga kõrge treeningeetika ja suhtumisega mängija. Peaks oma kogemuste ja oskustega olema suurepärane täiendus noorele võistkonnale. Mängija, kellel on ka endal väga kõrged eesmärgid.
Indrek Kajupank - suurepäraste füüsiliste eeldustega mängija, kes ei ole veel suutnud oma potentsiaali avada. Rahulik, töökas ja väga professionaalse suhtumisega. Võib-olla ainult liiga tagasihoidlik, peaks ennast rohkem maksma panema nii väljakul kui ka väljaspool.
Heigo Erm - kõige ebatraditsionaalsem mängija, keda mul on õnnestunud treenida. Seda kirge ja mängurõõmu, mis selles mehes on, peaks õppima kõik noormängijad. Naudib iga sekundit, mis väljakul viibib.
Janar Soo - ülimalt pühendunud mängija, kellel on väga kõrged eesmärgid. Kohati liiga impulsiivne ja emotsionaalne, mis vahel toob kasu, vahel mitte.
Rait Riivo Laane - tõeline treeneri käepikendus väljakul. Kõrge distsipliiniga, väga hea suhtumisega, töökas ja annab väljakul endast alati 110%.
Raido Ringmets - võistkonna kõige emotsionaalsem mängija. Seab alati nii endale kui võistkonnale kõrged eesmärgid. Tahab mängida ja tahab võita!
Allar Raul Antson - tõsine töömees. Mees, kes ei karda kedagi ega midagi. Kunagi ei virise ega mölise, alati hea tujuga nii trennis kui mängus.
Sven Kaldre - „avatud raamat" - näitab oma emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid, alati välja. Samuti ülimalt pühendunud ja töökas mängija, kes oma eesmärkide saavutamisel on valmis praktiliselt kõik tegema.
Martin Limberg - „kass, kes kõnnib omapead" ei näita oma emotsioone, kohati tujukas, mis ei ole võimaldanud tal ennast realiseerida 100%. Samas aga töökas ja kohusetundlik ning kindlasti tema ajad veel tulevad.
Madis Pärn - meeletult töökas, kohusetundlik ja abivalmis mängija. Tõeline „töömesilane". Napib eneseusku, aga kompenseerib selle meeletu töö ja tahtmisega.
Freddy Talts - iseenda suurim vaenlane. On enda vastu liiga nõudlik, mis takistab nn „mängu nautimist". Samas väga töökas ja kohusetundlik.
Kustas Põldoja - väga heade füüsiliste võimetega noormängija. „Palju tööd ja vähe möla."
Ott Krusell - heas mõttes „tavaline" Rapla korvpallipoiss, kellel on kõik samad omadused, mis teistel. Töökas, hea suhtumisega ja pühendunud noormees.
Kevin Liivamägi - heade füüsiliste eeldustega noormängija, kelle suurimaks vaenlaseks on tema ise. Kohati liiga emotsionaalne, samas töökas, suure tahtega ja temal on olemas see „viha", mis paljudel korvpalluritel puudu on.
Abitreener Toomas Annuk - 110% korvpallile pühendunud inimene. Ma arvan, et teist sellist korvpalli „leksikoni" ja fänni Eestis praegu ei ole. Parim variantidest, keda üks peatreener endale abitreeneriks soovida saaks.
