Kristian Talviste: suured teod algavad sinus eneses
Ka Peetri Põhikool pole mul veel unustatud. Kahjuks oli põhjuseid, mis veensid mind 6. klassist vahetama kooli Koeru Keskkooli vastu, kus ma nägin endal paremaid võimalusi arenguks. Arvan, et see avas ka mu silmad maailma koha pealt. Maailm on suurem kui vaid see, mis sul nina ees. Põhikool sai lõpetatud Koerus ning edasine plaan oligi minna õppima kokandust, miks just Pärnu, ei tea ma veel siiani. Otsus sündis üleöö.
Elan juba peaaegu neljandat aastat Pärnus, lõpetasin 2013. aasta veebruaris Pärnumaa Kutsehariduskeskuse kokanduse eriala ning nüüd töötan kokana Pärnus Lime Lounges. Eriala on väga huvitav ja alati saab ennast täiustada ning on olemas tõelisi kokk-geeniuseid, kes alatasa tulevad välja uute ideedega ja motiveerivad. Kätt olen saanud harjutada võistlustel. Võitsin koolisisese kokandusvõistluse "Kulde Kulp" koostöös klassivenna Aleksei Pogrebnoiga. Minu tegevusi ning võistlemisi erialaselt on tunnustanud ka kool.
Kool andis mulle näiteks võimaluse minna välispraktikale Austriasse, kus elasin kuu aega. Muidugi ei ole võistlused ja töö ainsad kohad, kus oma erialaga kokku puutun.
Alatasa kui maal vanematel külas käin, valmib mõni hõrk roog ning siis saab perega üheskoos einestatud. Kahjuks on taolised külaskäigud aina harvemaks jäänud. Kool, töö ja muud tegevused neelavad mu aega ning raha. Mõnikord lihtsalt ei ole võimalust, et maale tulla, kuigi tahaks peret näha. Kokandus pole minu ainus huvi. Kooli kõrvalt panustan väga palju oma vaba aega noorteprojektidesse ning -organisatsioonidesse.
Olen aktivist, mida väljendab selgelt minu aktiivsus oma kooli õpilasesinduses, messitiimis, erinevates noorteprojektides ja MTÜ-s Noored Sotsiaademokraadid. Oma aktiivsuse tõttu olen palju reisida saanud. Läbi on reisitud terve Eesti ja käidud on nii Soomes, Ukrainas, Austrias kui ka Prantsusmaal. Kõige südamelähedsemaks jääb siiski Eesti. Viimane reis Prantsusmaal oli natukene pettumus.
Räägitakse ju suurest Prantsusmaast ja Pariisist kui armastajate linnast. Tegelikkuses oli kultuuride erinevus nii suur ja sealne sotsiaalne ühiskond ning linn nii erinev Eestist.
Kõnniteedel seisid rohelised prügikonteinerid, mis haisesid. Suurlinnale omaste igaõhtuste pidudega kaasnesid purjus inimesed, kes urineerisid avalikult, käitusid väga ebasündsalt. Poleks uskunud, et Eesti mind nii väga tagasi tõmbab.
Ma tõepoolest armastan oma kodumaad, mis seob mind ka sotsiaaldemokraatidega. Kuulun juba rohkem kui aasta Noortesse Sotsiaaldemokraatidesse ja umbes pool aastat olen olnud Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige. Eelkõige on sidujaks minu maailmavaade.
Ma tahaksin Eestit muuta - inimesed võiksid olla hoolivamad teineteise suhtes ja valikuid tuleks teha tavainimestest, mitte ärimeestest lähtuvalt. Huvi poliitika vastu sai alguse Tallinnas Teeviida haridusmessil, kus mulle tutvustati noorsotse ja räägiti nende maailmavaatest. Teadsin juba põhikooli ühiskonnaõpetuse tundidest, et oma vaadetelt olen vasakpoolne, kuid toetasin millegipärast IRLi. Vist seepärast, et nad tundusid ainsad, kes meie kodumaast hoolivad. Nüüd olen teisel arvamusel. Pere majanduslik seis ja elukoha asukoht ei saa olla määravaks lastele, kas nad saavad näiteks kvaliteetse hariduse või piisava palgaga töökoha tulevikus. Riik on ju maakohtadest nii kaugele kolinud.
Mõlgutan mõtteid tulevatel kohalikel omavalitsuste valimistel kandideerida valla volikokku, kuna leian, et tegemist oleks suurepärase võimalusega ennast teostada ja midagi siin korda saata. Alustada tuleb ju iseendast ning pisiasjadest - sellistest ettevõtmistest saavad alguse suuremad muutused. Samuti oleks vaja valla volikogusse innovatiivset mõtlejat ning inimest, kes tõmbab kohaliku elu käima.
Julged noored, kes ei karda läbikukkumist, mõtlevad ette mitte viis, vaid kakskümend viis aastat. Noored, kes on täis teotahet peaksid ennast rohkem näitama. Siinkohal tahaksin julgustada noori astuma suuri ja otsustavamaid samme, et elada oma elu täisväärtuslikult.
Olgu selleks kasvõi kuhugi kaugemale kooli minek peale põhikooli lõpetamist. Soovitan oma eriala valik teha kire ning südame järgi. Ei tohiks eelarvamustele tuginedes karta kutsekoole, vaid mõista, et peale kutsekooli saab alati ülikooli edasi õppima minna.
Inimeste üldistatud arvamus, et kutsekool suleb ülikooliukse, on vale. Kõik on iseenda pingutamises ja tahtmises kinni. Näiteks mul endal on plaan Tallinnasse ülikooli edasi minna. Mõtisklen riigiteaduste ja informaatika vahel. Eks ole näha, kuhu tuuled mind seekord viivad.
Lõpetuseks tahaksin tänada noort ja hakkajat lehetoimetajat Getterit, et ta andis mulle võimaluse oma ideid jagada.
