Kristiina Kaasik: Maalimine on elulaad
Kui näitusest enne avamist kõnelesime ja uurisin, kas kunstnikul on mõni tähtpäev tulemas, vastas ta eitavalt. Hiljem aga, veidi järele mõelnud, meenus talle, et tänavu saab 40 aastat päevast, mil tema pere Viimsisse kolis. Niisiis, ikkagi veidi ka tähtpäevaline näitus.
Kodu Viimsis – maaidüll
“Meie maja vastas oli toona lepavõsa, mis oli kevaditi kullerkuppudest kollane. Kaugemal oli rukkipõld, karjamaal sõi lehmakari,” meenutab Kristiina Kaasik, kes linnalapsena on üles kasvanud Kaupmehe tänavas, mis tema lapsepõlves oli varemetes äärelinn.
Arhitektist abikaasa projekteeritud ridamajja koliti aastal 1971. Uus kodu oli linnast nii kaugel, et siia korterisoovijaid polnud. Siin algas elu maal pisipõnnide-kaksikutega, kus jalgsi tuli kõndida Meriväljale, et bussiga linna sõita, jalgsi mindi mere äärde, kodu lähedale seenele ja mustikale. Ja kus polnud üllatus, kui maja juurde mõni põder sattus.
“Aed, õunapuud, paljajalu murul,” loetleb kunstnik oma koduidülli võlusid ega ole siit kunagi linna tagasi kippunud. Kuna ateljeed tal alguses polnud, maalis ta elutoas, pintsel ühes ja kulp teises käes, maitstes vabakutselise kunstniku rõõme ja ka ebakindlust. Kuni 1988. aastal õnnestus Pirita sovhoosilt saada ateljee. “Sovhoosi direktor Tedremäe oli väga kunstisõbralik ja tema ajal ehitati ühe elumaja ülemisele korrusele kunstnike ateljeed,” meenutab ta.
Neljandal korrusel asuv ateljee mõjutas kunstniku loomingut: kui seni oli tema loodusmaalidel valitsenud rohelus, hakkas nüüd teda köitma sinine taevas.
“See oli uus kogemus: ateljee aknast paistsid meri ja taevapanoraam. Ka mu maalid hakkasid tasapisi teisenema kas uue ateljee tõttu või olin ka ise selleks ajaks muutunud,” tunnistab Kristiina Kaasik, kes on oma ateljeega väga rahul. “Mulle meeldib iga päev maalida,” ütleb ta. Maalimine on tema sõnul mitte töö, vaid elulaad.
Hullud maalijad
Kristiina Kaasiku nime teavad kunstihuvilised juba 1960ndatest aastatest, kui kunstinäitustele ilmusid taiesed rühmituselt ANK – noortelt kunstnikelt, kelle seas oli ka Kristiina Kaasik. 1967. aastal kunstiinstituudi maalikunstnikuna lõpetanud Kaasik tuli 1965. aastal üliõpilasena näitusel välja abstraktse maaliga. “Olime Malle Leisiga kahekesi ühel kursusel hullud maalijad,” meenutab ta. Tema juhendaja Lepo Mikko soovitas tal hakata maalijaks. Mikkot, kes õpetas intensiivset värvikasutust, meenutab kunstnik soojalt, öeldes, et neil oli hea klapp.
Värvid mõjuvad Kristiina Kaasiku maalidel lummavalt. Aastaid maalis ta õlimaale, nüüd töötab akrüülvärvidega. Kuid kust tuleb inspiratsioon? “Nagu luule, mis tuleb tuulest,” vastab kunstnik. Ehkki ta pole rännanud mägedes, on tema maalidel mäed, on loodus, kuigi ta pole õuesmaalija ega tee visandeid looduses.
“Raske on sõnadesse panna mõtteid, parem, kui maalides üldse ei mõtle, pigem tunnen,” ütleb ta. “Usun, et värvikirkusega, värvide tugeva energeetilise mõjuga ja kooskõladega on võimalik viia inimest teistesse ulatuvustesse.” Kunstniku sõnul on maali vaatamine nagu muusika kuulamine ja maal võiks inimest juhtida nii nagu muusika. “Mõni inimene saab su töödega kontakti, mõni mitte. Kõigile ei saa meeldida, aga nii on iga loominguga,” arutleb ta. Põhiline on tema sõnul endaga aus olla. Mitte tahta meeldida, vaid luua positiivsust, mitte stressi tekitada. Kunstniku ülesanne on inimest kõrgemale tõsta, usub ta.
“Ma tahan, et mu maalid oleksid ruumilised, et inimene saaks neisse justkui sisse minna,” selgitab kunstnik, kes enda sõnul maalib ühte maali väga kaua ning kel on korraga töös palju pilte. Mõnikord mõjub pilt näitusel hoopis teistmoodi – ta on võõras kohas ja võõras valguses. Siis vaatab kunstnik oma tööd uue pilguga, isegi rangemalt ja mõnikord saab mõni maal pärast näitust uusi pintslitõmbeid.
“See on kutsumus,” ütleb Kristiina Kaasik oma töö kohta, mida toetab sisetunne – vajadus maalida.
____________________________________________
Kristiina Kaasik
Sündinud 26. jaanuaril 1943 Tallinnas
1961–1967 Eesti Riiklik Kunstiinstituut (teatridekoratsiooni ja maali eriala)
1970. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige
1992. aastast Eesti Maalikunstnike Liidu liige
1998–2004 Eesti Kunstiakadeemia Rakenduskunsti Kolledži maaliõpetaja
27 isikunäitust mitmel pool Eestis, Helsingis ja Stockholmis
Osalemine ühisnäitustel pea igal aastal alates 1965. aastast
Preemiad
1979/1980 Konrad Mäe nimeline medal
1985 Eesti Kunstnike Liidu maali aastapreemia
1987 Vilniuse VII maalitriennaali ajakirja Kulturos Barai preemia
1989 Vinni maalipreemia
2003 G-galerii aastapreemia
2008 Maalikunstnike Liidu aastanäituse XL preemia kvaliteedi eest
____________________________________________
Kristiina Kaasik endast ja oma maalidest:
Need võiksid olla maalid maailmadest, mille olemasolu olen aimamisi tajunud ja mille nähtavakstegemine on minu sisesund. See on mingi võnke otsimine maalist maali, võnke, mis viiks mind sügavamale maailmaruumi.
Kuigi maalijana on mu väljendusvahendid piiratud, usun ometi kiirgava värvi tugevasse energeetilisse mõjusse ja värvikooskõlade võimalusse juhtida meid uutesse ulatuvustesse, mille ilu ja lahvatav kirkus on üllatav.
* * *
Olen vist olnud alati ülitundlik kummalisuse, paradoksaalsuse suhtes. Arvan, et elu irratsionaalne pool on mind sügavalt puudutanud juba lapsena. Minu lapsepõlv sõjajärgses Tallinnas oli hea pinnas sürreaalsuse tajumiseks. Oli see siis põgenemine reaalsusest või lihtsalt meeletu tarve ennast värvi abil väljendada, igatahes kunstimaailm on mind endasse tõmmanud juba varases nooruses. Kuulun inimeste hulka, kellele pole antud muud võimalust kui olla kunstnik
* * *
Loodus on mulle avaldanud alati ergastavat mõju. Rohkem kui ühene loodusmotiivi maalimine on mind siiski alati huvitanud paradoksaalsuse või siis mingi algprintsiibi otsimine – millegi, mis jääb nähtava taha. Ühe abivahendina olen selleks kasutanud lavastuslikkust või lausa dekoratsioone, mis on kauge kaja mu õpingutest ERKI teatridekoratsiooni erialal.
Üle 40 loomeaasta jooksul, kuhu sisse mahub lugematult üleelamisi oma suutmatuse pärast ja ülendavat rõõmu enda loojana tundmisel, on mu maalid nagu ma isegi teinud läbi mitmesuguseid muundumisi. Kui mulle on maalides midagi oluliseks jäänud, siis armastus intensiivse värvi vastu ja metafüüsilise tunde järele püüdlemine.
