On hea meel tõdeda, et augustikuul 110 aastapäeva tähistanud Priiuse seltsimaja mitte ainult ei vanane, vaid teeb läbi ka noorenduskuuri. Oma pika ja auväärse ajaloo kestel on maja näinud nii paremaid, kui halvemaid aegu. Vaatame allpool, kuidas 80 aastat tagasi oli seltsimaja kolm kuud ametivõimude poolt suletud.

Haaslava rahvamaja (tegelikult kohaliku karskusseltsi “Priius“ seltsimaja) võeti hariduse- ja sotsiaalministeeriumi poolt 14. augustil 1933 üleriigilisse rahvamajade võrku.

Liitumine andis „Priiuse“ seltsile lisaraha, kuid tõi kaasa maavalitsuse kontrolli. Maakonnaametnikud avastasid, et rahvamaja on halvas seisukorras.

Tartu Maavalitsuse ehituste järelevaatuse komisjon, kuhu kuulusid maainsener Lenzius, maa-arhitekt Kesper ja maakoolivalitsuse juhataja Uiga, käis 21. detsembril 1933 Haaslaval kontrollreidil. Akti kirjutati: ”Katuse ja lae konstruktsioon on üldiselt nõrk ja puudulikult ehitatud. Sarikate pennid, mis moodustavad lae talastiku, on sarikate külge kinnitatud ainult pulkadega ilma raudühenduseta. Lae konstruktsioon ei võimalda lae isoleerimist tulekindla savi ja mulla täitega. Saalis on külm. Ristpalkidest välisseinad on kogu pikkuses 15 meetri peal kõigest kahest kohast raudankrutega kokku kruvitud. Seinad on sarikate raskuse surve all kõvasti välja ja ülemistel kihtidel kõveraks vajunud. Saali seinad on krohvimata ja tapeediga kaetud, viimane on osaliselt rebenenud ja seinast lahti. Hoovipoolse saali välisukse juures puudub trepp. Jalutusruumi ahju suitsulõõr on pragunenud ja kandeosana on vinkelraua asemel pandud puidust plank.

Kuna saali kokkuvarisemise otsest hädaohtu ei ole, saali kohest sulgemist mitte nõuda, kuid kohustada „Priiuse“ seltsi kõik loetletud puudused kõrvaldada.“

Tartu maavalitsus saatis järelevalve akti 5. jaanuaril 1934 karskusseltsi juhatusele ja määras puuduste kõrvaldamise tähtajaks 1. augusti. „Vastasel korral saab seltsimaja suletud.“
„Priius“ koostas ehitustööde kalkulatsiooni, mille järgi kõik tööd umbkaudu 1000 krooni maksma lähevad. Kuna seltsi kassas oli vähe raha, pöörduti abipalvega pealinna.

27. märtsil 1934 saadeti taotlus haridus- ja sotsiaalministeeriumi: „Kuna selts ei jõua omal jõul majas olevaid puudusi kõrvaldada ja on oht, et ainuke Haaslava vallas asuv seltsimaja läheb sundmüügile, palun määrata eelarve korras Haaslava seltsimaja kordaseadmiseks 900 krooni toetust.“ Vastus saabus 17. juunil ja oli eitav.
Taotleti ka pangalaenu, kuid seltsimaja alune maa oli seltsi nimele kinnistamata, maja ei saanud pangalaenu tagatiseks seada ja pangad vastasid eitavalt.

22. juulil 1934 saatis seltsi juhatus Tartu maavalitsusele palvekirja, kus paluti seltsimaja ruumide korrastamiseks kaks kuud pikendust. Maavalitsus vastas 11. augustil 1934: „Teil on aega puuduste kõrvaldamiseks 1. septembrini.“

Maavalitsuse ametnikud käisid 5. septembril 1934 Haaslaval ja „selgus, et „karskusselts „Priius“ ei ole varem loetletud puuduste kõrvaldamisele asunudki, mispärast teatame, et seltsimaja kasutamine on alates 8. septembrist avalike ettekannete jaoks keelatud ja seltsimaja on suletud, kuni maavalitsuse poolt ei ole maja kasutusele võtmiseks luba antud. Puuduste kõrvaldamine peab erialaspetsialisti järelevalvel asjatundlikult sündima.“

Haaslava konstaabel Jakob Mets pitseeris 8. septembril 1934 seltsimaja uksed ja maja oli igasuguste ürituste jaoks suletud. Lubatud oli ainult remonttööde teostamine.
Nüüd läks seltsi asjameestel kiireks. Kuna pidude sissetulek ja saali üür olid seltsi peamised sissetulekud, jäi „Priius“ korraga ilma igasuguse sissetulekuta.
Erakorraline peakoosolekul 14. oktoobril 1934 otsustati: „Ehitaja leidmiseks ko-kurssi mitte välja kuulutada, vaid anda tööd ehitusmeister J. Mölderi ja ehitusmees A. Siimo teha.“

Ajaleht „Postimees“ kirjutas 17. oktoobril 1934: „Haaslava asub rahvamaja korrastama. Karskusseltsi „Priius“ erakorralisel koosolekul otsustati asuda rahvamaja ko-rastamisele, milleks otstarbeks vajamineva liiva, kruusa ja muud materjalid veavad seltsi liikmed tasuta kohale. Selts tahab veel enne külma ära sikatuurida peosaali ja varustada saali kahe ahjuga, et oleks igal ajal ettekandeid soojas ruumis kuulata. Niisama tulevad kõrvaldamisele teised puudused.”

28. oktoobril 1934 sõlmiti kokkulepe: „Seltsimaja saali sikatuurimise tööd välja anda meister Mölderile, hinnaga 1 kroon 30 senti ruutsüllast. Seinte konarused tuleb enne sikatuurimist tasandada ja pärast sikatuur üle lubjata. Materjali muretseb selts. Töö peab korralikult tehtud saama ja 29. novembriks lõpule viidama.“
„Teised puudused kõrvaldada siis, kui maavalitsuse arhitekt kohapeale saabub vajalike näpunäidete andmiseks.“ Arhitekt Puumann käis Haaslaval 8. novembril ning esialgu nõutud ja kavandatud tööde maht vähenes.

11. novembril 1934 seltsi juhatus otsustas: „Riidehoiu ruumi tuleb lage toetavad postid püstitada. Saali hoovipoolsesse nurka tuleb kerisega raudahi teha, suits juhtida jalutussaali ahju lõõri pealt korstnasse. Saali lae pennid tuleb sarikate külge raud klambritega kinnitada. Saali hoovipoolse seina ülemine nurk tuleb raud-poldiga otsaseina külge kinnitada. Saali rõdu tala otsad tuleb alt ja ülevalt lauda-dega kinni lüüa. Kõik tööd tuleb teha arhitekti näpunäidete järele nii, et töö järelevalve komisjoni poolt vastu võetaks.“

Üht teist muutus veelgi. 15. detsember 1934 koostatud maja vastuvõtuakti järgi teostati Haaslava rahvamajas järgmised remonttööd – “saal sikatuuritud ja lubjatud, saali uus raudahju ehitatud, riideruumi uus põrand pandud, saali lae peale 26 klambrit seinte kinnituseks pandud, püüne (näitelava) nukad ümmarguseks tehtud, jalutusruumi lagi ja seina ülemine pool lubjatud, lae peale luuk tehtud.”

Ehitusmaterjale osteti kokku 69 krooni 50 sendi eest - sikatuurimiseks 240 kilogrammi lupja ja 50 kilogrammi tsementi, kokku 8 krooni; 50 šamottkivi, 26 kilogrammi latt- ja ümarrauda ja üks ahjusiiber, kokku 16.10; ahjusavi, šikatuurimise naelad, värnits, liim, kokku 13.40; kolmejaoline raudplekist ahjukest, kolm meetrit ja 10 sentimeetrit kõrge, hind 26 krooni; valatud ahjuuks kuus krooni. Ahjukivid ja erinevat saematerjali olid seltsil juba varem valmis ostetud.

Töötasud olid kitsal ajal kaubeldud miinimumi. Lepingu järgi tasuti J. Mölderile 80 krooni (näiteks saali lae alla klambrite paigaldamise eest maksti kaks krooni ja 50 senti) ja A. Siimole (potsepp-ahjumeister) 23 krooni.

Enamik töid said detsembri alguseks tehtud ja Haaslava rahvamaja uuesti avamine toimus 9. detsembril 1934. Pidulikul aktusel oli kavas maja sisseõnnistamine, kontsert, näitemäng „Els ja Madli“ ja tants. Muusikat tegi Kaitseliidu kohalik orkester.

Paistab, et Tartu maavalitsuse ametnikud lähenesid küsimuse lahendamisele loovalt ja ei hakanud juuksekarva lõhki ajama. Ametlik luba Haaslava rahvamaja avamiseks - „“Priiuse“ maja võib võtta kasutusele avalikude ettekannete jaoks tingimusel, et suletakse rõdule viiv uks ja rõdu ei kasutata“ - väljastati 14. detsembril 1934, ehk viis päeva pärast maja avamist.

Ei saa kirjutamata jätta, et jõulude ajal juhtus uuesti avatud rahvamajas seik, mis andis kohalikule rahvale palju kõneainet. 26. detsembril 1934 jõulupeol „rahvamajas kukkus jumalateenistuse ajal üks küünlajalg õpetaja kantsli pealt maha ja purunes tükkideks.“
Vanema põlve vallarahvas pidas seda selgeks märgiks, et rahvamajaga on lood väga täbarad ja ega see kaua püsi. Kohalikud napsisõbrad aga lõõpisid, jutluse ajal küünlajala purukskukkumine olla märk, et niisugune imelik seltskond, nagu karskuse selts, peaks oma kodinad Haaslaval kokku panema ja tegevuse ära lõpetama.

Tõepoolest, karskusselts „Priius“ lõpetas viie ja poole aasta pärast oma tegevuse ja kadus minevikku. Priiuse seltsimaja aga seisab kindlalt ja tahaks loota, et teenib Haaslava rahvast veel kaua aega. Ei teagi kohe, kellel 80 aastat tagasi õigus oli.