Meie, täiskasvanute ülesanne on laste muret märgata ja neile raskuste korral toeks olla. Selleks on vaja üle vaadata lapse igapäevane ajakasutus. Enamasti saab juba nädalase vaatluse alusel selgeks, mis last õppimisel segab, milliseid tegevusi muuta või sootuks ära jätta. Oluline on töö, õppimise ning puhkuse tasakaal.

Aju töövõime säilitamiseks on vajalik piisav uneaeg, et õpitu kinnistuks, samuti liikumispausid õppimise vahel enese turgutamiseks, jalutuskäigud või füüsiline tegevus. Õpihuvi kujunemisel ja säilimisel aitab kaasa, kui laps teab, milleks ta õpitavat edaspidi kasutada saab, oskab uusi teadmisi seostada varasematega ning tunneb oma õpistiili. Selleks võib vajadusel nõu küsida ka õpetajalt või koolipsühholoogilt.

Laste jaoks pole tähtis ainult ema hool, lapsed ootavad tunnustust ja tuge ka isalt. See on tähtis eriti poiste puhul.

Soovitus isadele: leidke aega oma lastega koos olemiseks ja ühisteks tegevusteks, rääkige teineteisega elust ja ilmaasjadest, tundke huvi poja õpingute ja muude tegemiste vastu.

Vajalik pole dressuur, vaid „kraavi serval kõndimise kasvatus". Käskimise ja keelamisega ei suuda te saavutada midagi peale konflikti ja tülide. Andke pojale vabadus ise otsustada ja vastutada ning sekkuge resoluutselt alles siis, kui teda ähvardab „kraavi kukkumine". (Tõnu Ots, 35-aastase kogemusega psühholoog ja õppejõud)

Kevad on ilus aeg. Leidkem siis loodusest jõudu ka kooli ja õppimisega edukaks toimetulekuks.