Kui kontor kolib kaheks kuuks teisele kontinendile...
Mul on hea meel, et Saue valla juhtkonnas ei olda kinni üldlevinud juhtimismudelites, kus suur tähtsus on käsul ja kontrollil ning traditsioonilisel vaatel, et inimene teeb tööd ainult siis, kui kell 8 oma kontorilaua taga maabub. Kaugtöö on aktsepteeritud vorm, mida töö iseloomust olenevalt kasutada võib. Nii oli minul võimalus sõita möödunud sügisel kaheks kuuks Aasiasse, millest kuu aega olin puhkusel ja kuu aega kaugtööl. Vormiliselt kahenädalaste intervallidega: 2 tööl, 2 puhkust, 2 tööl ja 2 puhkust.
Kaugtöö on definitsiooni järgi töökorraldus, mille oluliseks alustalaks on tulemuspõhine juhtimine, mis omakorda eeldab selgelt defineeritud ja mõõdetavaid eesmärke, mille saavutamist on võimalik jälgida. Samal ajal on töötaja vaba valik, millal ja kus ta tööd teeb.
Kellele ja kuidas?
Selge see, et sekretäri või vallavanema ametkoht ilmselt distantsilt koordineerimist ei võimalda. Lehetoimetaja postil annab seda minu kogemuse põhjal päris kenasti korraldada. Sülearvuti, üle interneti ligipääsud e-posti kontole ja erinevatele administreerimissüsteemidele. Skype koosolekute ja intervjuude tegemiseks. Varasemalt diktofoni peale valmis salvestatud lood. Võime distsiplineerida end ka uues keskkonnas ja põnevates oludes töölainele.
Kogu retsept
Unustasin, kõige olulisem on tegelikult tööandja poolne usaldus ja julgus. Ja kolleegide vastutulelikkus ning paindlikkus. Et nad saavad aru, et paar kuud ei saa sinuga üle kabinetiukse asju arutada ja on valmis skaibis suhtlema. Et mõni hea inimene teeb kusagil sinu eest mõne pildiklõpsu artikli jaoks. Ja et keegi ei ole kuri ega kade, et üks saab tööd teha rannaliival, varbad vees.
Kas kaugkontor säästab raha?
Organisatsioonid, kes on teinud kas kindla perioodiga kaugtöö eksperimente või rakendavad seda püsivalt, saavad rääkida raha säästmisest. Kui ikka kogu kontor lukku pannakse, saab kokkuhoiust rääkida küll – vähenevad kulud elektrile, kontoripinnale, internetile jne. Minu näite puhul see dimensioon ei töötanud. Kabinet kultuurikeskuse teisel korrusel seisis tühi, aga eks radiaatoreid tuli soojas hoida ikka. Tõsi, elektri pealt võis isegi mõningane sääst tekkida, aga mõõtma seda muidugi ei hakatud. Samas on mul nagunii tobe harjumus pimedas istuda, nii et ilmselt ei saanud tarbimise vahed minu kohal- või eemalolekul kuigi märkimisväärsed olla.
Minu enda poolsete kuludega oli pisut teine asi. Transpordikulu tööle ja tagasi jäi olemata, aga asendusid teiste artiklitega. Nii näiteks tuli skaibi koosolekuteks leida tavaliselt mõni korraliku kiirusega internetti pakkuv kohvik. Kui üldiselt on Aasias minu kogemuse põhjal nett olemas ka kõige odavamates hostelites, siis kiirusega tekkis tõrkeid tihti.
Kõige kriitilisem oli detsembrikuu lehe printimisse saatmise päev Vietnamis, kus küljendaja saadetud faile lihtsalt alla laadida ei õnnestunud. Ja trükikoda ootas materjali loetud minutite jooksul. Sellistel puhkudel aitasid Aasia mõistes korralikud ja kallid restoranid, kus kvaliteetne netiühendus, aga vastukaaluks tuli lauale ka kohv ja pannkoogid võtta. Neid kulutšekke muidugi vallamaja rahandusosakonda mõtet viia ei olnud, jäid minu isikliku raamatupidamise arvele.
Võõrdumine kolleegidest
Üheks kaugtöö pahupooleks peetakse teooria kohaselt seda, et eemalolev töötaja ei ole enam igapäevaselt kursis, mis organisatsioonis toimub, jäädes kuidagi infosulgu. Pean möönma, et mõneti see nii oli küll. Õieti sain küll igasugustest koosolekute protokollidest ja meilivahetustest vist üsna adekvaatse pildi, mis parasjagu õhus ja töös on, aga puudu jäi emotsioonidest, n-ö ridadevahelisest infost ja taustadest. Aga lõplikust võõrandumisest päästsid siiski paar-kolm kolleegi, kellega vähemalt kord nädalas skaibitud sai ja see aitas puuduoleva info valututult taastada.
Ka lehe teemakoosolekud on võimalik üsna väheste vahenditega maha pidada nii, et üks osalejatest füüsiliselt laua taga ei istu. Skype ja internet.
Kui palju sa tegelikult töötad?
Mitte et meil vallamajas keegi igal hommikul stopperiga ukse ees seisaks, aga kindlalt kokkulepitud tööajad annavad siiski oma raamistiku. Olles kaugtööl, muutuvad mõisted tööpäeva algus ja lõpp oluliselt hägusamaks. Kaugtöö rakendamise puhul reeglina ajadimensioonist ei räägitagi. Fookus on tulemustel. Minul oli ülemusega kokkulepe, et leht peab tähtajaliselt ilmuma, Facebook peab elama, e-posti kirjadele olgu mõistlikul ajal vastatud ja veebis info ajakohastatud.
Ma ei oska öelda, kas ma tegin nädala jooksul 40 tundi tööd. Võib-olla tegin vähem. Võibolla tegin rohkem. Mõnikord läksin hommikul hoopis randa beebielevantidega möllama ja kirjutasin öösel mõne artikli valmis. Ükskord ma tegin skaibi-intervjuu kell 23 õhtul, sest ajavahest tulenevalt (Eestis on kell 5 tundi taga) sobis see intervjueeritavale kõige paremini.
Kõige ehedamana on mulle meelde jäänud ühe loo kirjutamine Tai-Kambodža piiril. Aasiale kohaselt ei kulge asjad kunagi plaanipäraselt ja Tai poolelt khmeeride maale jõudes selgus, et vajalik buss ei tule enne kolme tundi. No mis sa siis ikka teed, kui oled sõna otseses mõttes keset mitte midagi, päike laksamas lagipähe. Võtad arvuti välja ja hakkad tööle. Tegin kurbi silmi ja kohalikud poisikesed lubasid mu oma varjualusesse ja andsid lauanurgagi. Hea, et arvuti aku täis oli laetud. Ma mäletan tänaseni seda emotsiooni, kui kuulasin diktofonist lugu Saue valla mänguteatrist ja lasin sõrmedel üle klaviatuuri joosta, samal ajal sebisid mu ümber kanad ja kohalikud lapsed, õhk oli täis kuiva liiva ja seisis justkui paigal ja veepudel ainukeses puhveti moodi asjas maksis peaaegu lennuki. Ma mäletan seda tunnet, kui absurdselt lahe on niimoodi tööd teha. Ah jaa, tegemist oli pühapäevaga.
Nii et jah, ma ei oska öelda, kas ma tegin ettenähtud töötunnid täis. Aga ma tegin töö ära. Ja niimoodi kulgedes ei olnud mingit vahet, kas ma tegin seda öösel või päeval, kindlatel kellaaegadel või juhuslikel hetkedel. Ma isegi julgeks väita, et mõiste „töö tegemine“ hägustus üldse. See oli osa loomulikust rütmist seal. Sama loomulik kui söömine või randa minek oli ka töö tegemine. Sain iga rakuni aru väljendist, et töö ei ole seotud ühegi kindla asukohaga, vaid meeleseisundiga.
Distsipliinist piirini (töö ja eraelu vahel)
Enese mobiliseerimise võime, tähtaegadest kinnipidamine ja distsipliin on kaugtöö puhul ilmselt võtmekarakteristikud. Olles kogenud ka oma koduse laua taga kaugtöö tegemist, pean tõdema, et kodust kaugel on see märkimisväärselt lihtsam. Ei ole triikimata pesuhunnikut, lemmikseepi telerist, tühja külmkappi, mis karjub poeskäigu järele ega muud olmet, miks kipub eksitama töörütmist välja. Tõsi, olles minu moodi reisil, võivad saatuslikuks saada põnevad uued elamused ja tundmatud kohad, mida tahaks avastada, selle asemel, et end töö lainel hoida.
Mind säästis-päästis see, et ma defineerisin oma äraoleku mitte reisiks, vaid perioodiks, mil ma lihtsalt elan mujal. Sestap ei täitnud mu päevi mitte kõikvõimalikud atraktsioonid ja tavapärased turistitegemised, vaid tõesti – ma lihtsalt elasin mujal. Natuke soojemas-valgemas kliimas ,natuke teistmoodi keskkonnas. Mistõttu oli täitsa loomulik peale hommikukohvi arvuti ette võtta ja süveneda töistesse tegemistesse. Eelneva häälestuse toel ei tajunud ma ka pea kunagi, et ma nüüd seetõttu millestki ilma jään. Et see veekosk või teine mägimatk tegemata jäävad, sest neid polnud plaani võetudki.
Distsipliini aitasid omal moel hoida ka kindlad rutiinid. Nii näiteks katsusin igas peatuskohas luua n-ö konkreetse töönurga. Ühes hotellis leidsin kolmandalt korruselt pisikese lauaga terassinurga, teises valisin ühe konkreetse kohviku jne. Et oli nagu põhjust toauks enda tagant kinni panna ja öelda, ma lähen nüüd kontorisse.
Ja üks asi veel, ma reisisin üksinda. Jäid ära kaaslastega kompromissid, kes, kuhu ja millal minna tahaks ja mida teha sooviks. Vabadus ise ja ainuisikuliselt otsustada oma tegemiste ja olemise üle annavad kaugtööle parema positsiooni. Kambas seigeldes ja teiste tahtmisega arvestamine mõjuks pigem pärssivalt ja nõuaks kõvasti rohkem organiseerimisvõimet.
Vaimsed lühised
Veidralt vastuolulisi tunde tolle kauge maa ja koduse töö vahel tuli ka ette. Kord sain meilboksi esimese lume kaadrid, et need Facebooki Saue valla seinale postitada. Päris kenake lühis tekkis peas, sest olin parasjagu rannakohvikus otsimas sobivat varjulist lauda, kus 37-kraadine päike päris oimetuks ei küpsetaks .Näiteks ühe aastapäevakõne kokkukirjutamise käsk tuli minu jaoks õhtusöögi ajal, mil kalakarri ja banaanikokteil koos tilga rummiga parasjagu laual oli. Ma ei ole vist kunagi ühtegi sedalaadi kirjutist nii kiiresti valmis saanud – 20 minutit ja korras, ja minu hinnangul üldse mitte halb tekst. Kokteil oli ka hea.
Inspiratsioon tuleb ilmselt ainult ettevalmistatud ajju. Üldse tundus mulle, et kirjutada ongi lihtsam, kui vaim on täis tavapäratumaid emotsioone Peale Vietnamis külastatud sõjamuuseumi ning sealt saadud informatsiooni ja emotsioonilaksu oli üsna keeruline suhestuda kordi lihtsamate Saue valla teemadega. Kõik näis liiga tühine selle suure maailmavalu kõrval.
Päeval, mil püüdsin paika panema hakata aasta algusesse planeeritava peo detaile, olin ise samaaegselt meeleolus, et mis oleks, kui teeks elus hoopis kannapöörde ja lihtsalt ei tulekski enam koju tagasi.
Ma oskan sellest kogemusest resümeerida, et seal Aasia kandis kaugtööd tehes võivad närvid krussi küll keerata tehnilised nüansid – vahel võis pool päeva olla elektrikatkestus või netiühenduse kiirus olematu. Ja mõnel päeval tekkis isegi naljakas igatsus kontorirutiini ja kolleegide nägemise järele. Aga vabadus valida ise omale motiveeriv töökeskkond tegi minust kindlasti oluliselt rahulolevama töötaja. Antud usaldus võimendas kohusetunnet. Ja ma usun, et ma ei põrunud.
