Kui neis kingades ma tantsin
Aga millist aastat võiks üldse lugeda Iisaku rahvatantsu algusaastaks? Raske öelda... Koguteosest „Virumaa" saab lugeda Heino Aassalu rahvatantsuülevaatest järgmist: „... Eestlaste seas kujunesid tingimused seltside tekkeks alates 1860-ndatest.... Üldiselt oli seltsielule iseloomulik eelkõige vokaal- ja instrumentaal-harrastus. Koorilaul ja instrumentaalmuusika väljusid kirikuseinte vahelt. Talupojatantsu ei osatud kunstiavaldusena veel käsitada. Muusika, hiljem ka näitemänguharrastus oli vaid osake seltside püüdlustest. Esialgu kontsentreerus Eesti avalikkus haridus- ja kultuuripüüetele, politiseerumine tuli pärast 1905. a. See tõi kaasa noorsooliikumise, mille kaudu jõuti ka rahvatantsu juurde, nüüd juba uuel, s.o. harrastustantsu tasandil - seltsiõhtul pidi tantsima pealtvaatajaile... Üks oluline selts (ühendus) - Ülemaailmne Eesti Noorsoo Ühendus - haaras ka Virumaa noori. 1926. a. Tallinnas korraldatud nn. omakultuuripeol ligi poole tuhande rahvatantsija seas oli tantsijaid ka Iisakust..."
Kas äkki seda aastat ei võikski pidada rahvatantsu alguseks meie kandis, kuigi võimalik, et tegeleti rahvatantsuga juba varem. Aga kindlalt võib väita, et rahvatantsu on Iisakus harrastatud juba üle 85 aasta.
Seoses eelnevaga oli oma tantsukaaslastelt paslik pärida, et kuidas nemad on jõudnud rahvatantsu juurde, kuna nii mõnelgi on sellealast staaži juba üsna ohtralt. Ja mis neid paelub tantsimise juures, et vaatamata küllalt kõrgele vanusele ikka veel tantsu tahetakse lüüa...
Võtkem näiteks Peedu, kes tantsib juba 1959. aastast. Alustas 2. klassis Elve Saarepuu käe all ja tema enda sõnul tantsis koolis niikaua kuni esinemisriided väikeseks jäid, vast nii 5.-6. klassini. Esimene tantsupartner oli koolipäevil Inne Juuse. Kui Peedu 1973. aasta sügisel, peale sõjaväeteenistust, Iisakusse tagasi jõudis, oodati teda taas tantsima. Tol ajal käisid tantsuproovid 2 korda nädalas, nii rahvamajas kui ka kooli spordisaalis. Legendaarne tantsija oli sel ajal Ats Reiska. Mujal maakonnas tunti ja kutsutigi neid niimoodi - Ats ja Peedu Iisakust.
Peedu Talviste: „Tantsupartnereid on mul olnud mitmeid, kuid kõige enam on meelde jäänud neist 2 - tolleaegne Iisaku „partei ja valitsus" - Aino Puhidinskaja ja Ingrid Tisler. Ega mul siis sobinudki eriti lihtliikmetega tantsidaJ. Nimetatud partnerid küsisid alati mult tantsu ajal „mis nüüd tuleb, mis nüüd tuleb?" ja vahel kohe niipalju ette, et mul endal ununes juba tants ära. Ingrid oli ju ka väga hõivatud inimene, et ega tema suurt proovidesse ei jõudnud, aga esinemas tahtis küll käia, nii siis pidingi mina tantsupartnerina olema talle nn „päästerõngaks". Igasugu seiklusi ja juhtumisi on tantsimiste juures olnud, aga ega siis kõigest jõua rääkida."
Asta Talviste: „Minagi tantsin juba kooliajast alates - Lohusuu koolis käisin lasterühmas ja Tallinna Pedagoogilises koolis osalesin naisrühmas. 1976.a. Iisakusse tööle tulles kutsuti kohe ka rahvamajja segarühma. Sel ajal oli meid 6 paari. Tantsupartneriks oli juba siis Peedu, mitte küll Talviste, vaid Kaarlõpp. 90-ate alguses tantsisin Elve Saarepuu rühmas, mille koosseisus osalesin ka 1994. a. tantsupeol Tallinnas.
Tantsukingas tantsime algusest peale. 2002.a. vabariigi aastapäeval, kui olime kutsutud vallavanema vastuvõtule, kus saime kokku tantsujuht Piretiga ja mitmete teiste potentsiaalsete uue rühma tantsijatega, ja sai ka vastu võetud otsus, et moodustame uue tantsurühma ja hakkame seal tantsima. Äkki võibki seda kuupäeva nimetada Tantsukinga sünnipäevaks?!
Tantsimine on meil juba noorusest veres, seepärast kohe kisub rahvamajja proovidele ja esinemistele. Tantsukinga rahvas on aastatega sulandunud ühtseks tervikuks, kuna kollektiiv on hästi sõbralik ja kokkuhoidev."
Oma mõtete ja mälestustega jätkab Liivia Mäesild: „Inimene peab peale leivatöö tegelema veel millegi arendavaga. Minule on alati meeldinud rahvapillimuusika ja rahvatants. Tantsisin juba keskkooli päevil. Iisakusse tulles kutsus Peedu mind tantsima. Olime siis noored ja elu ees. Paljudest noortest, kes koos tantsisid said ka elus paarid. Minagi kuulun nende hulka. Suur tänu Elve Saarepuule ja Luule Kivimägile, kes olid minu esimesed tantsuõpetajad Iisakus. Kümme aastat tagasi kutsus meid kokku Piret Viirlaid. Tänan Sind! Mõned aastad hiljem tuli meie juhendajaks nooruke Ave Jääger, kellele kuuluvad samuti minu tänusõnad.
Mis ajab meid teisipäeva õhtuti kodunt välja? Tantsuproov on koht, kus igapäevased mured jäävad korrakski ukse taha. Meil käib koos mõnus ja kohusetundlik seltskond. Koos oleme käinud reisimas ja teatris, pidanud pidusid, teinud tööd jne. Naer on alati meiega. Väga töised ja vahvad on olnud suured tantsupeod Tallinnas. Minul on õnnestunud käia seitsmel peol.
Nüüd kus oleme vanemaks saanud (hingelt nooreks jäänud) ootame oma ridadesse noori inimesi. Tulevikus oleks teilgi tore oma tegusaid noorusaastaid meenutada."
Hille ja Kaido Reinsalu: „Rahvatantsuga tegime algust Toila 8-kl. koolis, kus klassijuhataja juhendamisel tantsis terve klass. Me õppisime, muide, ühes klassis. Tantsupartnerid me omavahel sel ajal veel ei olnud. Iisakusse tulles 1982.a. alustas Kaido tantsimist segarühmas ja Hille 1985.a. naisrühmas. Vahepeal olid tühjad aastad. Tantsukingaga kutsusid meid liituma Asta ja Peedu vabariigi aastapäeval 2002.a. Kollektiiv on väga püsiv ja kokkuhoidev. Oleme üks suur pere. Juba sellepärast tasub tantsimas käia, et koos teistega püsid energiline ja aktiivne."
Perekond Dellod meenutavad oma rahvatantsu juurde jõudmist ja Tantsukingaga liitumist järgmiselt...
Silvi: „Mulle on meeldinud tantsida juba lapsest saadik. Koolis tantsisin ma naisrühmas ja ülikooli ajal olin Kuljuse naisrühmas. Raio alustas tantsimist samuti kooliajal ja ülikooli ajal tantsis EPA tantsuansamblis. Vahepeal kasvatasime lapsi.
Iisakusse tagasi tulles olime algul ametis oma firmaga, kuid soovisime natuke vaheldust argielule. Ja nagu tellitud, nägin ühel päeval kuulutust, kus kutsuti tantsijaid segarühma. Läksin koju ja rääkisin Raioga, kes algul püüdis vastu punnida, kuid otsustas siiski vaatama minna. Jõudsime kohale teiseks prooviks. Tutvustasime ennast, küsiti kas me tantsida oskame ja kamandati kohe põrandale. Rahvast oli päris palju. Hakkasime õppima tantsu mille järgi sai meie rühm ka nime. Meile igal juhul meeldis, kõik inimesed olid väga toredad ja sõbralikud ning nii me tantsima jäime. Peale tantsimise teeme me üheskoos veel väga palju põnevat - käime ekskursioonidel, teatris, pidudel, spaa-s ja loomulikult ka esinemas. Ja kuigi vanust on omajagu ja ka jalad ei ole enam nii käbedad, siis igal teisipäeval sätime end riidesse ja läheme tantsutrenni. Unustame kondivalud ja argimured vähemalt selleks õhtuks. Ja õnneks on meil väga noor, kuid andekas tantsuõpetaja, kes teeb meile ilusaid ja eakohaseid tantse. Elu on ilus kui saab veel tantsida!"
Tiia Stroo (volitused ka Villu Roosvaldilt): „Mina tulin tantsima seetõttu, et mulle on alati väga meeldinud rahvatants. Ise ma erinevatel põhjustel selles varem osaleda polnud saanud ja seetõttu tahtsin väga proovida, kas ma üldse hakkama saan. Samuti tundsin ja teadsin kõiki teisi, keda uude loodavasse rühma tantsima kutsuti ning see oli imetore seltskond - puha vanad tuttavad. Partneri nn. ärarääkimisele kulus hulk õhtuid, aga lõpuks lubas Villu proovima tulla.... Ja nii me jäimegi, vist ainsad, kes rahvatantsust ööd ega mütsi ei teadnud.... Tuhat tänu Piretile, et ta meid kutsus! Me naudime tantsimist ja lahedat sõpruskonda, milliseks see pikk aeg meid on kujundanud."
Minu enda tantsutee sai alguse juba 1967. aastal. Selle järgi peaks olema staaži juba küll ja küll, kuid tantsitud on ju pausidega. Arvan, et kokku tuleb vast 25 aastat, mil rahvatantsu olen harrastanud. Algus sai aga tehtud juba esimeses klassis legendaarse tantsuõpetaja Elve Saarepuu käe all. Ega siis tol ajal ju lastelt küsitud, kas tahad või ei taha, tuli teha... ja mingit vastuvaidlemist seal ei olnud! Eks õpetaja Saarepuu jagas nii hirmu kui armu ja tagantjärele olen ma talle südamest tänulik, sest tantsusamm jäi jalga, tantsuhoiak kehasse ja tantsuarmastus südamesse. Olen tantsinud nii laste-, neidude, sega- kui naisrühmas erinevate tantsujuhtide käe all - Elve Saarepuu, Luule Kivimägi, Juta Reest, Piret Viirlaid ja Ave Jääger - olge te tänatud selle suure töö ja vaevanägemise eest! Kindlasti pole see teile alati kerge olnud, aga rõõm oma tööst, kui olete näinud või näete oma tantsijaid laval esinemas, on kindlasti palju-palju suurem!
Tahaks veel lisada, et nagu igas kollektiivis, nii ka Tantsukingas, tuleb aegajalt ette liikmete vahetusi, viimasel ajal on mõned tantsijad meie ridadest välja langenud. Sellest on muidugi kahju! Ent rõõmustav on see, et samas on meiega liitunud uued ja noored tantsijad. Lii, Raimond ja Tormis, tundke end meie hulgas hästi! Olgu teil ikka tantsulust hinges!
Ja jäägu meie ühist kirjatükki lõpetama verivärske tantsija Tormis, kes artikli kirjutamise ajal oli osa võtnud vaid ühest tantsuproovist: „Kuidas mina siis tantsu enda jaoks üldse leidsin? See oli umbes 2000. aastal, kui mu endine abikaasa vedas mind suurte tülide ja nõudmistega seltskonnatantsude trenni. Oi kuidas ma vastu punnisin ja millised ebakõlad ja pinged seal trennis valitsesid, aga mõne aja pärast hakkas see mulle väga meeldima, sest tantsuoskus paranes ja sellega suurenes ju soov rohkem tantsida ka pidudel. 2009. aastal kutsus mind tantsuõpetaja Ave Alvre oma Jakobsoni gümnaasiumi õpetajate segarahvatantsu- rühma tantsima, kuna üks tantsija oli paariliseta. Siis avastasin ma enda jaoks ka rahvatantsu. Alguses olid mulle väga harjumatud need labajalavalsid, polkad ja reilenderid, aga mida aeg edasi, siis järjest rohkem hakkas mulle ka see tantsuvaldkond meeldima. Esinesime ka päris tihti nii kooli üritustel kui Viljandi laulu-ja tantsupeol. See 2,5 aastat oli mulle väga eriline kogemus nii rahvatantsu kui ka eriliselt laheda seltskonna pärast... Mulle meeldivad uued kogemused ja uued toredad inimesed. Tantsukinga tantsutrenni kohta võib kohe öelda, et terve seltskond naudib tantsu ja võtab seda mitte kui kohustust vaid kui toredat vabaaja veetmise vormi ja meeldivas seltskonnas viibimist. Tore, et te mind sinna vastu võtsite!"
Juubeliaasta puhuks sai valmis ka meie esimene DVD plaat meenutuste ja tantsunumbritega, mille kokkupanijaks ja salvestajaks on Jürgen Tina oma meeskonnaga. Suured tänud Jürgenile ja kõigile teistele suure töö eest!
