Kuid mitte kõik ei ole valinud selleks suurte kulutuste abiga saavutatut, vaid on oma elupaiga loomulikku geokultuurilist seisundit ära kasutades loonud koduselt hubase miljöö. Ühe sellise põhimõtte järgi teoks tehtud maakodust tahakski juttu teha, mille perele ka konkursil tunnustust jagati.

Paigamuutused vaid 5-6 aastaga

Kui perekond Palm - Andrit ja Rein lastega, põlised linnainimesed, hakkasid oma maakodu plaane pidama, sooviti muretseda maakivist hoonet või selle osa, mis tugev ja ehtsalt looduslähedane. Aga paraku ei sobinud nende asukohad, olid teedest liiga eemal, peremees Rein aga eluaegne „ratastel veereja", autoasjanduse 'fanatt'. Ja siis ühel heal päeval juhtuski ta internetist lugema pakkumist, mis huvi äratas. Informeeris leiust ka abikaasat ning kihutas Tallinnast Virumaale Kadrina valda Uku külasse. Suur oli tema imestus, kui abikaasa helistas, et on juba krundil - naiselik huvi ja maaleasumise lootus tiivustasid tagant.

Uus, tulevane (?) elupaik üle vaadatud, tehti kaubad senise omanikuga ning suur samm teadmatuse suunas oli astutud. Vohav põõsastik, siin-seal hooneräbalad, vanad autokered, hingeheitvad puud, selle kõigega tuli teha lõpparve, et ristiinimese kombel elama hakata. Juba järgmisel kevadel olid ehitusplaanid selged. Löödi käed Helme kandis tegutseva aktsiaseltsi Ritsu töömeestega ning algas ümarpuidust palkmaja ehitamine.

 „Kunagise talu mõned hooned jätsime alles, nii öelda mälestuseks, polnud tahtmist neid lammutama hakata," selgitas peremees Rein alguselugu. „Aga kunagise talli kohal sai küngas tehtud, nüüd seal lillepeenar. 2006. aasta sügisel tulime kohale, kuid sel aastal ei jõudnud me veel midagi teha, suureks tööks läks 2007. aasta kevadel. Kevadest sügiseni kulus ümbruse kordategemiseks, naine külvas ka muru.

Ehitusmehed olid tõelised meistrid, ei vajanud isegi tõstukit palkide tõstmiseks, tööd tegid oskuslikult ja tempokalt. 2007. aasta 21. novembril oli lõpp, maja sai valmis. Soovisime ühekorruselist palkmaja, verandaga suviseks ajaks. Hoones on ruumi ja avarust, ka saun sai sisse ehitatud.

 „Palkmaja on ainulaadne selles ümbruses. Kivikatus on otsekui vajutuseks peal. Maja pole ülearu vajunud, vaid 5-7 sm kuue aasta jooksul. Uksed-aknad käivad vabalt, nii et töö on meestel tehtud korralik," oli peremees tulemusega rahul.

Pooleteisehektarilist krunti ümbritseb tublis kasvueas mets, otsekui kaitsev müür, mis peaks suured tuuled ja tormid koduõuest eemal hoidma. Aga selgub, et mitte alati ei lähe see korda. „Aga ühel aastal lõi pikne kõrgel männil ladvast killu välja, see lendas meie õuele. On voolukatkestusigi olnud. Meid see väga ei häiri, sest mul on generaator varuks, pimedasse ei jää."

Ka talvise aja on Palmid rahulikult üle elanud, lumevangis pole olnud. Suur maantee on üsna ligidal, kuni selle teeni on peremees ise oma vahenditega kõrvaltee lumest puhtaks rookinud. Vallalt pole nad abi palunud. Nii et mõnus, rahulik elu. Seene- ja marjamets käeulatuses, järv ligidal, maantee automüra summutab metsariba, mis koduõue ja trassi vahele jääb.

Abikaasa Andrit: „See, mis siin algul oli - võsa koos prügimäega - sai ära koristatud ja asemele jäi see, mida me nüüd näeme. Oleme püüdnud loodusele abiks olla, kasutame seda, mis on looduse poolt meile antud, see on maastik, reljeef, puud. Kõike seda oleme püüdnud säilitada. Aga jaa... Oleme siin ka hirmu tundnud, kui kuuleme metsatraktoreid ümbruskonnas liikumas, äkki võtavad meid kaitsva metsa maha. Aga lohutame ennast sellega, et ümbrus on meil künklik, küll sellest ka kaitset leiab."

Ilus hilissuvine õhtu on metsale peale tõmmanud mõned värvisegused pintslitõmbed. Noor kasesalu otse maja ees poetab juba lehti. Perenaine lohutab ennast: „Lehtpuid on krundil vähe, lehekoristus on väike töö. Aga iga nädal tuleb ikka krundist üle käia."