... kui taevas olid ähvardavad pilved...
Oodati väsimatut päevasaatjat - päikest. Ja ta tuli. Oli 24. veebruar 1989, kell 8.33. Juba kõlas meeskoorilt „Mu isamaa mu õnn ja rõõm". Kogu Harju mäe nõlv ühines nendega. Vaikselt hakkas torni kõrgusest kerkima kümneid aastaid oodatu - Eesti rahvuslipp. Mida kõrgemale, seda vägevamalt sirutas ta end. Taevasinine, selge must ja valge rahu värv kõrguses tõid inimeste silmanurkadesse pisarad. See tekitas unustamatu tunde, mis tasus kuhjaga minu siia sõidu.
Aga taevasse jäi „ähvardavaid pilvi" veel rohkem kui kaheks aastaks. Neid pilvi olime palju üle elanud.
President Konstantin Pätsi sünnipäeva õhtul tõsteti kapist hoolega hoitud trikoloor välja. Ema oli söetriikraua kuumaks puhunud ning tegi kõikidele kortsukestele lõpu. Isa rääkis homsest päevast ja oligi kõik.
Oligi aastapäeva hommik. „Tõuse Juta, ärka Eeri, kas kuulsid Elmu," käis ema videvikus toas ringi ja sakutas lapsi. Täna armu ei antud. Uni oli hea, aga juba meenusid eelmise õhtu isa selgituse viimased sõnad: „Sellest peavad kõik osa võtma!"
Ruttu, ruttu riided selga ja kargesse veebruari hommikusse. Isa ootas juba esikus. Nüüd läks ta lipuvada juurde. Sidus siidilipu otsad kanepinööri külge ja lipp tõusis kõrgele-kõrgele. Head aastapäeva soovis ta meile. Sel päeval tööd, peale loomade söötmise ja ahjude kütmise ning toidu tegemise, ei tehtud. Külas meenutati Vabadussõja raskeid võitlusi ja võitmisi.
Tol ajal polnud külas kõikidel õues lipu vardaid. Siis võeti ette ronimine maja katusele. Lipp seoti vardajupiga korstna külge. Ükskõik kuidas, aga lipp pidi sel päeval lehvima ja olema kõrgemal kui maja katusehari.
Seda aega oli jäänud vähe. Juba käisid sõjaks ettevalmistused. Eesti püüdis oma neutraalseks kulutamisega sellest hädast kõrvale hoida, aga see ei õnnestunud. Ja taevas läks pooleks sajandiks pilve. Too lipuvarras jäi kohusetruult ootama. Ta ootas ja ootas. Kord justkui lootusesäde lähenes. Ertsma Tammel heisati rahvuslipp Maria ja Hermann Küütsi ning Kärdi Liisa ja Ernst Rosensteini pulmade ajal masti. Lipuvarras sai rõõmu tunda veel meist, kes täiustasime tema turjal ronimisoskust.
Ta väsis meist ja kõigist. Temas märgati värisemist ja ta võeti maha. Selle operatsiooni tagajärjel ei saanud temast enam ei rohkemat ega vähemat kui ahju sooja. Trikoloori püüti peita. Karmid "ida seadused" viidi ellu ja sini-musta-valge hoidjad said pikaks ajaks sõidu Siberisse, kust paljud jäid tagasi tulemata. Seda kartes tehti temast lastele valge pluus, must seelik või nägus sinine kaelasall.
Nii jäid need värvid igaveseks meie südametesse. Aeg möödus ja pilved hakkasid haihtuma. Jälle võis mõelda Eestile ja teha seda, mis hing soovib. Jälle tõusid tähtsale kohale need kolm värvi. Neid paigutati kõikjale. Teinekord isegi liiga palju. Tänaseks on aedades mitmesuguseid vimpleid ja lipukesi, aga alevi eramajade juures kõrgeid lipuvardaid mitte. Ainult Männi teel, Mati Valliveere õues, tõuseb Eesti riigi üheksakümne viiendal aastapäeval ja teistel lipupäevadel varakult üles kõrgele masti sinine ja must ja valge.
Me oleme elanud õnnelikul ajal, sest meie, kaheksakümne-aastased mehed, pole sõtta saanud.
Me oleme elanud õnnetul ajal, sest oleme näinud sõjakoledusi, vangistamisi, tapmisi, küüditamisi.
Me oleme elanud õnnelikul ajal, sest nägime esimese Eesti ajal kiiret majanduslikku ja kultuurilist arengut.
Me oleme elanud õnnetul ajal, sest pidime läbi elama kahe suurriigi kümneid aastaid kestnud okupatsiooni.
Me oleme elanud õnnelikul ajal, sest elasime üle Eesti riigi vabaduse taassaabumise ja elanud selles juba üle kahekümne aasta.
Me oleme elanud õnnetul ajal, sest lubatakse ja osatakse liigselt kritiseerida meie valitsust ja kogu meie elu. Elu pole meil ju halb.
Meie peame hoopis tänama kõiki kuni taevani välja, kes meie vabadusele ja elule on kaasa aidanud.
Elagu Eesti!
