Levinud kalana on ahvenal ka palju rahvapäraseid nimetusi, neist tuntumad ilmselt ahvenas ja vops. Kagu-Eestis kutsutakse ahvenat ahun, ahunas, väikeseid ahvenaid on kutsutud ahvenakirp, ahvenalutt, Saaremaal rulku, Võrtsjärve kandis moks.

Kena ja värvikireva ahvena jässakas keha lameneb kergelt külgedelt. Ahvenal on suured oranžid silmad, rohekaskollased küljed ja oliivi- või mustjasroheline selg ning valkjashõbedane kõht. Ahvena küljel on 5–8 tumedat püstvööti. Uimed on samuti kirjud – ahvena kõhu-, saba- ja pärakuuimed on erkpunased, oranžid või erkkollased, rinnauimed kollased, eesmine seljauim sinakashall, tagumine rohekaskollane. Tema lõpusekaante taga asetsevad rinnauimed on praktiliselt läbipaistvad. Ahvenal on kaks eraldatud seljauime, mille ta ajab turri toiduotsingul või häiritud olekus. Eesmine seljauim on tumedamate laikude ja tugevate teravate ogadega. Tagumine on rohekamat tooni ja pehme, ilma ogadeta.

Ahvena soomused on väga karedad ning tal puuduvad hambad. Tema eralduv lõualiiges võimaldab tal neelata kalu, kes on praktiliselt pool ahvena enda suurusest. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3–0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõ- renema ja kalad asuvad edasitagasi saalides nälga kustutama.

Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8°C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis, mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele. Tormide mõjul kanduvad need sageli tervelt või tükeldatult laiali. Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4–21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi.

Noor ahven toitub peamiselt vees elutsevatest putukatest ning läheb tasapisi üle viidika, särje, roosärje ning isegi endast väiksema ahvena toidule. Ahven kasutab oma triibulist maskeeringut, et varjuda roovarte, risuhunnikute ja tiheda taimestiku vahele. Selge vee korral eelistavad nad sügavat vett, kus ta näeb kaugelt võimaliku vaenlase lähenemist.

Kala suurus oleneb vanusest, emased kasvavad isastest kiiremini ja elavad kauem. Meie vetes on aastane ahven enamasti 6–7 sentimeetrit pikk ja kaalub vaid 2–3 grammi; kolmeaastane ahven on u 15 sentimeetrit pikk ja kaalub 28–37 grammi, viieaastane 19–20 sentimeetrit pikk ja kaalub 80–110 grammi; seitsmeaastane u 25 sentimeetrit ja kaalub 170–240 grammi. Poolekilone ahven on umbes 10 aastat vana ja kolmveerandkilone-kilone umbes 15 aastat vana. Eesti vetes kasvab ahven kõige kiiremini Peipsi järves – sealsed viieaastased pelagiaaliahvenad võivad kaaluda kuni 250–300 grammi. Meie kõige suurem – 2,8 kilo kaalunud ahven püüti Peipsi järvest 1964. aastal, maailmarekordi tiitlit kannab aga 1941. aastal Soomes püütud 2,6kilone ahven.

Head isu!

Ahven on populaarne toidukala tänu oma tihkele valgele lihale ning sageli nimetatakse teda parimaks mageveekalaks. Maitsvaima ahvena saate hautades või küpsetades. Lastes ahvenafileedel mõnda aega seista soolas ning sidrunis, tuleb kala maitse tugevamalt esile. Ahven on maitsev ka grillil valmistatuna või suitsutatuna. 100 grammi ahvenafileed sisaldab: 373 kilodžauli, 89 kilokalorit, 1 gramm rasva ja 18 grammi proteiini.

Ilmaennustamine ahvena järgi

Ahvena järgi on vanad eestlased ilma ennustanud. Rahvapärimuses viitab keskmisest erksam rinna-, kõhu- ja sabauimede värv tavaliselt külmema talve tulekule. Tagumisel seljauimel on sinakasmust laik – mida suurem ja tumedam antud laik, seda külmemat talve oli oodata.

Rahvapärimuses on ahvena kudemist seosesse viidud linakülvi ajaga – see on üks linakülvi orientiire. Omakorda on optimaalseks linakülviajaks peetud toominga õitsemise aega. Tegelikult algabki ahvena kudemisaeg pärast jääminekut ja kestab aprilli teisest poolest mai teise pooleni. Keskmine kudemisaeg on linakülviajast niisiis veidi varasem. Õngitsejate hinnangul võis seejärel püügiedu oodata: kibuvitsa õitsemisega algab ahvena võtmiseaeg (Keila). Kõige paremat õngitsemise õnne teati olevat vanal kuul (Jõhvi). Mõnikord otsustati püügiedu üle selle järgi, missugune kala esimesena kätte saadi. Ahven kuulus eelistatute hulka, mõnel juhul isegi kõrvutavalt haugiga. Kui esimesel püügil püünisesse tuli havi, siis visati see kohe merre, sest havi on näljane kala, ja see rikuks kogu saagi. Kui aga oli esimesel püügil ahvenas, siis oli rõõmu küllalt, sest ahvenas oli õnnekala ja saak pidi tulema hää.

Ahvena pajahautis

1 kg puhastatud ahvenaid või 0,6 kg ahvenafileed, 100 g koorevõid, 2 dl valget kuiva veini, 2–3 hapukurki, 4–8 küüslaugu küünt, 2 dl hapukoort, rohkelt maitserohelist: tilli, peterselli, murulauku vms, soola Puhasta ahvenad sisikonnast ja soomustest. Soomuste võtmise asemel võid kalad ka nülgida. Kui jätad kaladele pead otsa, võta välja lõpused. Kõige mugavam on valmis rooga süüa siis, kui see on valmistatud ahvenafileedest, ent luudega kaladest tehtud roa maitse on mõnede sööjate arvates justkui toekam, täidlasem. Võta ahjupott ja pane selle põhja koorevõi, vala sinna valge vein, lisa hapukurk kas hakituna, purustatuna või hapukurgimahlana, küüslauk peeneks hakituna või purustatuna. Nüüd lao potti ahvenad või ahvenafileed ja raputa ka natuke soola. Vala potti niipalju vett, et kalad oleksid sellega kenasti kaetud. Pane pott 150°C ahju ning lase roal kolmveerand tundi haududa. Võta pott korraks välja ning sega roasse rohkelt tilli, peterselli või muid maitsetaimi. Võta ka roa pealt leent, nii 1–2 dl, sega see hapukoorega läbi ja vala siis tagasi ahvenatele. Hauta veel umbes veerand tundi. Juurde sobivad keedukartulid või riis. Allikas: Koržetsite õpiköök