Ülikond hästi ei istunud, aga selle küsimuse lahendas Kase Helga isa, kes oli meesterätsep. Endla kleidi õmbles Vasara Ene-Malle vanaema.

Tuleb tunnistada, et siin, Tatarkas oli eestlasi pea igalt elukutselt. Laulatuse oli nõus läbi viima kirikuõpetaja proua nimega Uustal.

Alkoholi tõi üks eestlasest autojuht Omski linnast, lähemalt polnud saada. Kutsutud olid Endla lähemad sõbrannad, minu sõbrad-poisid ja minu korteriperenaine koos oma tütrega. Kui jõudis kätte see tähtis päev, siis võtsin oma reformpõhjaga voodi selga ja viisin ära pruudimõisa.

Õhtu saabudes panime ennast piduriidesse ja kokkulepitud ajaks läksime Tähe poole, kus toimus laulatustalitus. Minekust üks mälestus. Olime juba riides ja valmis minekuks kui, nagu välisuks avati, lipsas õuest külma käest tuppa kass, Endla ja minu vahelt läbi. Võib-olla kõik seda ei märganud, mulle jäi sellest pisut halb aimdus, aga siiski me elasime koos, kuni jumal meid lahutas.

Pulma jätkumine toimus Endla poole. Piduperemeheks oli härra Täht koos oma kaasaga. Õhtu möödus nagu pulmas ikka. Tagantjärele meenutades neid aegu tundub, nagu kõik elu-olu tollane, toimus küllaltki kitsastes savionnides, aga kõik sai ära tehtud. Võib-olla tantsukeerutuseks paljut ruumi ei jäänud, aga noorpaarivalss ja pruudipärg sai ära mängitud. Pillimees oli oma poiste hulgast – Raimo, kes osutus ka järgmiseks peiupoisiks. Hiljem nad Maretiga abiellusid.

Teisel päeval koosviibimine jätkus. Meie kombekohaselt tehakse kingitused samal päeval, kohalikel oli aga tavaks teha need järgmisel päeval. Väga armsa kingituse tegi endine korteriperenaine Šura - kaks musta kana, kellele olid pähe seotud punase tutid. Nad nägid välja imekenad ja tekitasid kõigis meeldivat elevust.

Olen siis järjekordselt koduväi seisuses, pulmad peetud ja elu läheb edasi. Endlat enam tööle ei kutsutud, jäi koduperenaiseks. Traktoristide ja kombainerite kaasad siinmail olid kõik kodused. Neil polnud vajadust töötada, sest mees tööga kindlustas ülalpidamise. Kolhoosis kehtivatest seadusest vaadati mööda. Äiale antud lubadus kooselu ametliku vormistamise kohta võttis pisut aega, kuna meil kummalgi polnud isikut tõendavaid dokumente ja nende saamiseks pöördusime komandandi poole. Kolme kuu möödudes saabusid vajalikud dokumendid. Maikuu 18. päeval seadsime sammud Tatarka külanõukogu poole. Sekretär täitis meie esitatud paberite põhjal vastavad dokumendid ja kuulutas meid abikaasadeks. Seejärel surus kätt koos heade soovidega ja lubadus äiale oligi täidetud.

Järgnevalt heidame pilgu uuele kodule. Maja, nagu suuremas enamuses kõik selles külas, savist ja mätastest. Tundub üks vanemaid, seda võib otsustada väljanägemise järgi. Asukohaga Irtõši kaldal, kaldajärsakuni kümmekond meetrit. Sisemus koosnes ainult ühest toast, millest üsna suure osa võttis enda alla suur vene ahi. Aknaid lõunapoolses küljes kaks. Seinte paksus ligemale meeter, katuslaega. Pulmadeks koliti suurem osa mööblist välja, kui elu pöördus tagasi argisesse roopasse, paigutati tagasi mööblitükid, mis selleks puhuks mujal aset leidsid. Tagumises nurgas meie voodi, eespool laud ja mingi sohva. Uksepoolse akna all äia kruuvpink, kuna ta tegeles puutööga, tehes külarahvale aknaraame ja teisi väiksemaid puitesemeid. Ja ega sinna suurt rohkemat mahugi.

Aja möödudes muidugi tuli leida kohad pisipere mööbli tarvis. Sahvrit ja keldrit polnud. Kus talvist kartulivaru hoidsime, ei meenu. Ju ikka kusagil mõni urgas või koobas oli. Eeskojal oli mitmeid ülesandeid. Seal leidsid ulualust viljakotid ja küttepuud.

Maja tagaküljel, ühise katuse all pugerik, mis andis peavarju mitut liiki lindudele, nagu kanad, haned, pardid. Mitte ainult peavarju, vaid külma eest samuti pidi kaitset pakkuma. Kasvatasime ka sigu ja kunagi ühe soku. Arvan, et Siberi loomad-linnud olid külmakindlamad.

Pjatiletka päevil, kui lehma pidasime, polnud ka sooja lauta, ära ei külmunud keegi. Veel mõned igapäevaseks eluks vajalikud rajatised. Kaevu aset täitis sealsamas kalda all voolav suur Siberi jõgi Irtõss. Vee kandmine oli küllaltki tõsine töö, kuna kaldal oli kõrgust päris mitu meetrit, paarkümmend meetrit julgelt. Kahe pangega kaelkoogul mäkke ronida oli tükk tööd. Veel ei saa mainimata jätta üht asutist, kohta, kus keiser jala käib. Maja taga oli pajuvitstest punutud kunstiteos. Kas tal katus oli, ei mäleta. See on küll meeles, et talvel, nelja-viiekümnekraadise külmaga, oli selle asutise külastus võimalikult lühiajaline, ahvikiirusel, nagu öeldakse.

Elektrivalgust muidugi polnud, seda jagus ainult mõningatele traktorijaama töötajatele. Valgusallikaks oli petroolilamp ja see ajas asja ära. Veel asjaolu, et koht asus Eestiga võrreldes lõuna pool ja talvised ööd polnud nii pikad ja pimedad.

Õhtuti ajaviiteks lugesin ka raamatuid. Eestikeelseid sain mõningaid tuttavate käest, rohkem lugesin venekeelseid. Neid laenutas kohalik raamatukogu. Suurematest M. Šolohhovi „Vaikne Don“ ja „Ülesküntud uudismaa“. Hiljem äi tellis posti teel raadioaparaadi ja sinna juurde kuuluvad patareid. Siis muutusid päevad-õhtud lõbusamaks. Temale oli kõige tähtsamaks saateks Ameerika Hääl.

Need on mõned mälestused uuest kodust, aastate reas juba õige mitmes. Eks kodusid ole mul aastate jooksul olnud päris palju. Kuidas saatus kellelegi määrab. Olen hulgus siin päikese all!

Järgnevad aastad toovad nii töömehe- kui pereellu ühe rahulikuma perioodi. Kui pereelu enamvähem korras, on sobilik töömeheelust juttu teha Nagu eelnevalt jutuks oli, toimus viljakoristusaja lõpus traktorite vahetus. Jossi asemel anti uhiuus DT-54, millega hooaja lõpuni töötasin sügiskünnil. Meelde on jäänud üks juhtum aasta lõpupäevilt, kui meid traktoriga saadeti Omski linna suuri vedelkütuse tsisterne raudteejaamast ümber paigutama. Praegu mõtiskledes tundub nagu imelik, et selleks tööks tuli traktoritega sõita mitmesaja kilomeetri kauguselt, aga ju siis pidi iga majand oma masinatega sooritama vajalikud tööd.

Läksime koos noormehega nimega Nikolai Desjatov. Arvatavasti asusime teele üsna varasel tunnil, sest Omski linna jõudsime veel päevavalgel. Ei mäleta traktori kiirust, aga eks ta pisut üle kolmekümne kilomeetri tunnis ikka läks. Nikolai oli juhtkangide taga, kui põrutasime mööda Omski peatänavat, omamata lõhnagi liiklusmäärustikust. Läbi linna, sihtpunktini viis tänav üle silla, kuna jõgi jagas linna kaheks. Meile anti lahkesti teed, saadi aru, mis meestega on tegemist, kuni ilmus miilits, kes ei lubanud traktorit sillale, vaid viis meid teist teed, üle jää raudteejaamani.

Meie ülesandeks oli tsisternide pukseerimine trossi abil ettenähtud laoplatsile. Mõne päeva saime töötada, siis saabus aasta viimane päev. Traktorijaama põllutööriistade mehhaanik, kes oli autoga linnas, oli kohustatud meidki kaasa võtma ja koju viima, aga tema oli meid unustanud ja koju sõitnud. Muud võimalust koju sõita polnud. Nii jäime linna ja tuligi uus aasta vastu võtta üsna kehvalt. Korteri ja kosti oli traktorijaam meile muretsenud. Siiski ei saanud seda võrrelda olukorraga, mis meid kodus ootas. Ma mõtlen uue aasta vastuvõttu Endla pere seltskonnas.

Kas oli see vana-aasta õhtul või uue aasta esimesel päeval, mil korteriperemees meie soovi kohaselt leidis kusagilt soru piiritust. Nikolai kallas napsi kolme klaasi ja kutsusime ka peremehe kohale, kes vahepeal kõrvalruumis toimetas ega näinud seda toimingut.

Siis tegime proosit uue aasta puhul ja lasksime märjukesel hea maitsta. Meie Nikolaiga ei teinud teist nägugi, aga peremehel lõi hinge kinni, tema arvestas, et on ikka lahjendatud ka. Selline oli uusaasta vastuvõtt Omski linnas. Tulema saime esimesel tööpäeval, mil traktorijaama auto viis meid koju. Traktor jäi linna. Ei mäleta, kes ta hiljem koju tagasi tõi, sest mina selle masinaga edaspidi enam ei tegelenud, vaid otsustasin tagasi Jossi peale minna.

Mõne reaga põhjustest, mille pärast tagasi Jossile läksin. Kõigepealt olin kõik need aastad sellel masinamargil töötanud ja ehkki oli ränkraske tema remontimine ja hooldamine, oli ta aastatega saanud armsaks. Selle masinaga olin traktorijaamas kõvemate kuttide hulka ennast upitanud. See oli ikka meeste masin, DT-54 rohkem poisikeste mängukann. Siis veel töötasu kõrgem ja edaspidi tõotasid remonditingimused leevenduda, kuna alustati ajakohase töökoja ehitust.

Paarimeheks sai sama Nikolai, kellega Omski linnas seiklesime. Ta vabanes hiljuti ajateenistusest, oli aega teeninud Saksamaal. Meenub üks mälupilt söödikünnist Tatarka küla lähistel. See oli põline sööt, tõeline „tselina“ („neitsi“, öeldakse harimata pinnase kohta). Joss vedas teise käiguga, mis oli küllaltki aeglane, nii et paras kõrval jalutada. Päevavalguses oli kole igav, aga ööpimeduses tundus liikumiskiirus talutav.

Siinkohal peab ära märkima, et öösel millegipärast mootor oli võimsam ja nii arvasid ka teised mehed, mitte ainult mina. Tihti panin haakija roolima ja ise jalutasin kõrval, nautides vaatepilti, kui Joss läks täiskoormusega. Kõrvaltvaates oli tal rühikas kogu, kuna esiosa ulatus ettepoole linte, laternad valgustasid võimsalt nii ette kui taha. Väljalasketoru oli helepunane ja gaasileek ulatus välja poole meetri võrra. Kõigele lisaks veel see suurepärane diislikõlks, nagu oleks suur teraskuul veerenud metallsilindris.

Diislikõlks mulle kohutavalt meeldis. Meenutades sellist öist mälupilti, pean ütlema, et sellesse traktorisse olin lausa armunud. Tõde on see, et armuda võib ka traktorisse, mitte ainult naistesse. Kiindumusi on siin päikese all mitmeid. Põld, millel töötasin, oli erakordne - nii pikal künnivaol pole varem ega hiljem töötanud, selle pikkus oli nelja kilomeetri ringis. Künnivao pikkuse mõõtmiseks, mis Ene-Mallel olnuks tõsine töö, leiutasime sobivama variandi. Mõõtsime ära traktori lindi pikkuse, sidusime lindikilbi külge tähise ja Ene-Mall istus traktori kõrvalistmel lugedes ringe. Nii selgus väiksema vaevaga vao pikkus ja sealsetes oludes mõnikümmend meetrit siia-sinna polnud oluline.

Sellesse uude põldu jäid kaks kurgaani - üsna suured mullakuhilad, ümberringi kraavid, millest oli võetud muld kurgaani kuhjamiseks. Arvata võib, et käsitöö, mäletatavasti tatari-mongoli ajast. Talvine töö traktoriga Siberi tingimustes, nüüd mälestusi meenutades, tundub küllaltki raskevõitu. Noil päevil oli see igapäevane normaalne töörütm. Käivitasime oma Jossi hommikuti hoolimata, kas oli 40 või 50 pügalat alla nulli. Külmakraadide päraste ei jäänud midagi tegemata. Kes seda teab, palju kraade oli, polnud kraadiklaasi. Traktorijaama kraadiklaas näitas ainult -50°. Selliste kraadidega töötasime talvel heinaveol. Vedu käis trosslohistiga põldudevaheliselt heinamaalt kui ka üle Irtõši luhalt. Luhakuhjad olid väiksemad, kuna külapoolne kallas oli kõrge ja tõus autode poolt libedaks lihvitud. Sealtkaudu käis ka talvine autotee piki jõejääd. Traktor oli väga kerge sattuma külglibisemisse, mis tegi tõusu ohtlikuks.

Selle vältimiseks keevitasime lindikilpidele teravikud, mis aga pakasega tükkisid murduma. Peale selle oli transport jõejääl ohtlik. Oli juhuseid, kus masinad vajusid läbi jää. Üks meie traktorijaama traktor vajus ka läbi jää, lõpetades kahe mehe elu. Kogu heinavedu oli ikkagi riskiga, jõe ületamisel pidid kabiiniuksed olema avatud. Põldudelt veetavad kuhjad olid kogukamad, kahe Jossiga vedasime.

Kevadtöödeks meie traktoril künd, kultiveerimis- ja külvitöödeks jätkus nüüd väiksemaid traktoreid. Ühel kenal kevadpäeval lähen öisesse vahetusse ja näen, et põllul liigub mulle võõras traktor, ilma kabiinita. Lähemale jõudes selgub, see on meie oma Jossike, mis vahepeal üle elanud tuleõnnetuse. Lugu oli järgmine. Hiljuti vahetasime kütusefiltreid ja vanad filtrid torkasime istme alla kabiini. Põllul põletati möödunud sügisesi põhuhunnikuid ja üle tulise tuha liikudes keerutasid lindid üles sädemeid, mis kohtudes diiselkütusest läbiimbunud poolidega, päästsid valla päris korraliku tulemöllu. Et oli kuum ja kuiv aeg, põlesid ära kabiini (katusematerjaliks presendiga kaetud vineer) need osad, mis tuld võtsid ja istmed peale ühe. Igatahes edaspidi saime osa kõigist looduse kapriisidest, kuni remondi käigus taastasime tuleõnnetuses hävinud osad.