Kuidas ettevõtjad elavad
Et kaotatut tasa teha, on tänases lehes juttu lausa kahest ettevõtmisest. Eks sellel ole ka oma tagamõte, mida lugeja ise peagi taipab.
Kui seni on selles rubriigis olnud juttu loomakasvatajatega, heinaseemnetootjaga ja metallitöösturiga, siis täna on peategelased väga erinevatest valdkondadest. Kuid neid seob üks asjaolu – mõlemad said tänavu suure tunnustuse osaliseks. Esimese loo võtmefiguuriks on Aasta Põllumees 2010 Madis Ajaots, aga kuna ta ise koos oma töötajatega viibis lehe tegemise ajal Pärnus tervistaval puhkusel, siis toimus vestlus n.ö. taustajõududega. (Huvitav, kas mõni käsi vabariigist tõuseks ka, kui ma küsiks, kes ettevõtjatest veel korraldavad igal aastal oma töötajatele tasuta puhkusereisi või tervistuse?!) Ja mida kaugemale vestlus arenes, seda enam veendusin, et just need taustajõud mängivad selles eduloos väga suurt rolli ja tiitel võinuks vabalt olla Aasta Talupere 2010. Kuigi jah, Ajaotsade pereettevõtlus ei piirdu ainult Pilsu taluga, vaid lisaks on ka OÜ Rannu Seeme ja need kaks on omavahel väga tihedalt läbi põimunud. Nende käsutuses on kokku 2300 ha maad mitmes vallas, sellest põllukultuure 2010. a. 1221 ha ja viimasest omakorda 520 ha sertifitseeritud seemnepõlde. Kasvatatakse kõiki peamisi teravilju, sealhulgas ka 40 ha põlduba. Lisaks heintaimed ja raps. Tegelikult on ettevõttesse koondunud kolm perekonda Ajaotsade sugupuust – Ennu, Madise ja Meelise pered. Need kolm perekonnapead moodustavadki OÜ Rannu Seeme.
Ettevõtte põhibaasiks e. peakorteriks on Annikoru teraviljakeskus, mis on rajatud endisesse Konguta sovhoosi kartulihoidlasse (kes on käinud Kureküla kartulihoidlas, kujutab seda ette, projekt on peaaegu sama). Sellele on juurde ehitatud uus kuivatuspuhastuskompleks, mille loomist ja kasutamist on juhtinud Meelis Ajaots. Kogu seemnetoodang pakitakse suurkottidesse. Vanas hooneosas on löövid lahtise, kombainidest tulnud vilja vastuvõtuks ja kuivatuseeelseks ventileerimiseks, on ruumid masinate remonditööks, töötajate pesu– ja riietusruumid, söögituba (kõik töölised saavad tasuta lõunasöögi, mis põllutööde ajal viiakse põllule), kontoriruum. Teisel korrusel on suurem koosolekuruum, puhketuba ja ruum, kus aegajalt töötab massöör (ikka töötajate hea tervise ja enesetunde heaks). Ja sealt ülalt avaneb imeilus vaade Kavilda ürgorule.
Kui küsin, kes selles peres peremehe kõrval millist rolli mängib, siis vastab Enn (kui sisenesime hoonesse, tutvustas ennast katlakütjana), et tema on söögivedaja. Ja seda ta tõesti ka on, aga nagu lisab tema minia Marge, et see on väga oluline amet, sest nii saab pere iga päev täieliku ülevaate, mis põldudel toimub ja lõpuks saab selgeks, et Enn on ikka justkui vägede ülemjuhataja. Tema paneb paika ka külviplaanid. Ei hooli ta tervisest ega ilmast, alati on platsis ja tihti hommikune äratuskell.
Marge enda roll on ka üsna mitmekülgne. Tema põhireaks on mahepõllundus, aga ka esmane raamatupidamisarvestus (raamatupidamisteenus ostetakse sisse) ja Ennu sõnade järgi on tema käes ka rahakott. Seega oluline figuur ettevõttes. Tal on ka täielik ülevaade ettevõttes toimuvast.
Ja muidugi taluperemees Madis. Teeb tihedat koostööd teadlastega, korraldab ise katseid, samas jagab kogemusi teistele põllumeestele ja muidugi Maaülikooli tudengitele. Eks järjest rohkem koguneb ka esinduskohustusi, on vastuvõtlik kõigele uuele.
Pereema Elviira (Tartumaa Aasta Vanaema 2007) küllap ongi selle suure pere hea vanaema koos kõige sellest tulenevaga. Nagu lausus Marge – lastel pole kauge üle põllu vanaema poole pannkooke sööma lipata. Tema roll ettevõtluses pole otsesõnastatav, kuid on selgesti tajutav. Väljastpoolt Ajaotsade peret käib ettevõttes aastaringselt tööl 10 inimest ja see kaader on olnud võrdlemisi püsiv, mis on eelmainitud tingimusi ja soodustusi silmas pidades ka arusaadav. Palgatase koos soodustustega on vabariigi põllumajanduse tiputasemel.
Kui võrrelda Ajaotsade pere saavutust teravilja tootmisel kunagise Rannu sovhoosi saavutustega, kus Enn oli peaagronoom, siis Ennu sõnul ollakse enamvähem viigis – nii tuna kui täna on kogutoodang ca 8000 tonni. Hektarisaagid on aga nüüd kõrgemad, millest tulenes ka viljelusvõistluse võit.
Seemnekasvatus toob kaasa palju lisatöid, kohustusi ja kulusid, palju bürokraatiat. Siin on, nagu kultuurivallaski, tegu autoriõigustega – sordi autorid nõuavad omale litsentsitasu. Seega pingeline töö. Aga koos suudab suur pere palju, kõik ju agronoomid. Ja kõik ka matsid! Seda viimast ärgu lugeja võtku halvustusena. Mats alati on tubli mees… ja kogu pere on tantsinud Kolumatsis, kaasaarvatud lapsed. Teine vestlus samal päeval toimus samuti auväärse tiitli laureaadiga, kelle ettevõtluse sisu on aga oluliselt erinev. Nimelt tunnistati tänavu kõige Läänemeresõbralikumaks põllumajandustootjaks Marjasoo talu peremees Toomas Jaadla. Põhjenduseks on asjaolu, et ta viljeleb marjakultuure ammendatud rabasoos, vältides sellega turba erosiooni ja sattumist veekogudesse, lõpptulemusena Läänemerre.
Oma kodu on ta loomas rabaserva männikusse, eemale kärastmürast, ideaalsesse kohta mõtlevaleuurivalekatsetavale inimesele. Seal soojaksköetud köögis vestlemegi.
Kas Sinu ettevõtlus piirdub ainult marjakasvatusega rabas?
Jah. Aga hakkab laienema väljapoole seda raba. Nimelt ostsin rabamaad ka Pärnumaale, kus on paremad tingimused ja sinna läheb suurem tootmine. Siin rabas on rohkem katsetamine ja kollektsioon.
Kui suur on Su pere osa selles ettevõtluses?
Olen oma lastele öelnud, et nad ei pea ühe kapriisse vanamehe soove täitma. Aga nad aitavad ikka.
Kui palju on Sul praegu toodangutandvat pinda ja kas see kõik on raba?
Jah, kõik on mets ja raba. Toodangut tuleb praegu umbes 15 hektarilt. Siin rabas annaks ehk laiendada 20 hani.
Mitut marjaliiki Sa kasvatad?
Põhiliselt kolme – jõhvikas, kännasmustikas (kõrge) ja ahtalehine mustikas (madal). Kännasmustikas on meie oludele külmaõrn ja kapriisne, aga ahtalehise kohta ütleks, et Eestis polegi teist nii kindlat marjaliiki.
Kui suur on Su aastane marjatoodang?
On olnud aastaid, kus sain 500 kg, aga olen saanud ka 15 tonni, nii et väga palju sõltub aastast.
Kas oled saanud kogu toodangu realiseerida?
Ei ole. Möödunud aastal jätsin ca 4 tonni mustikaid ja tonnijagu jõhvikaid korjamata, sest hind oli nii madal ja tööjõud on kallis.
Kuhu läheb Su toodang?
Põhiline varuja on Tallinna turg, kus see jagatakse müüjate vahel laiali ja maksimum on 500 kg päevas. Olen proovinud ka kauplustekettides, aga nemad soovivad saada liiga suurt vaheltkasu ja ei tasu ära.
Kas oled ka eksportinud?
Ise otse ei ole, aga mõned vahendajad on saatnud mõne tonni välja.
Kas Su ettevõttes on ka väliskapitali?
Ei ole ei väliskapitali, ega ka võlga.
Oled rääkinud ja kirjutanud, et võtab aastaid, enne kui selline tegevus tasuma hakkab. Kas nüüd juba tasub?
Erilist kasumit marjatoodangust ei saa, ära kuidagi elab. Tasuv oli istikute tootmine Lätile, kus riik hüvitas marjakasvatajatele taimede hinna. Siis tuli tulu hästi. Ka Venemaal ollakse huvitatud istikutest, aga vene bürokraatiast on liiga raske läbi murda.
Kas oled kõik 20 aasta jooksul tehtud kulutused tasa saanud?
Mul ei olnud õnneks raha, mida siis kulutada ja kalleid vigu teha. Odavaid vigu olen teinud küll. Ma pole kulutanud palju raha, vaid palju aega, ja raha olen tagasi saanud. Nüüdseks on tekkinud tase, kus enam hätta ei jää. Minu eelis on, et mul on ligi 7000 seemikut, mis on väga erinevad, ja see annab garantii, et osalt ikka saan toodangut. Tänavu suvel kasutasin esmakordselt moodust, kus pakkusin inimestele võimalust korjata endale marju odava hinnaga. Kui mustikas poes maksab 120 krooni, siis siin korjas ta 10 krooni eest kilo marju ja see moodus tasub ära. Palju kulutusi jääb tegemata.
Kas Sa kasutad ka väetisi ja kemikaale?
Järjest vähem. Mustikas ja jõhvikas on ju puhtalt turbataimed ja pinnakihis lagunev turvas annab ise piisavalt toitaineid. Umbrohi aga nii happelises keskkonnas ei kasva, seega konkurenttaimi peaaegu ei ole. Jõhvikal kipub esimestel aastatel tulema marjamädanik, siis tuleb kevadel pritsida, aga näib, et sellest olen üle saamas.
Kas see austav tiitel ka midagi materiaalset kaasa tõi?
Materiaalset tõi see mulle 1000 eurot stipendiumi vanas eas.
Rannu Vallavalitsus avaldab tänu ja sügavat lugupidamist kõigile teotahtelistele ja alati abivalmis ettevõtjatele, eriti aga Ajaotsade perefirmale ja Toomas Jaadlale, kes on toonud tuntust koduvallale, pakkunud oma abi ja toetust vallaüritustele ja head nõu kõigile. Edu teile!
