Smuuli magalarajooni esimese korruse korter, umbes kell kümme õhtul. Taavi istus koos elukaaslasega kodus, kui ühtäkki akna taga miski vilksatas, just nagu oleks midagi alla kukkunud. Pilk ei olnud petnud, sest akna all vedeles tekk, mille kallal askeldas kaks tüdrukutirtsu.

“Olime õega lapsepõlves samasuguseid tempe teinud. Mõtlesin, et ei tea, mis sealt nüüd alla tulema hakkab,” meenutas Taavi. Aga juba kostis vastasmaja aknast hõige: “Poiss, roni kohe maha!” Tüdrukud jooksid minema ja mees taipas, et ülemisel korrusel on laps aknal.

Ta läks välja ja avastas, et laps oli teisel pool maja neljanda korruse avatud aknal. “Nii kui poiss mind märkas, hüüdis ta, et kohe lähen ära ja panigi akna kinni. Sain ühel tüdrukul natist kinni, läksime tema juurde koju ja rääkisime emale loo ära,” jutustas Taavi

Teine kohtumine leidis aset täpselt neli kuud hiljem, 8. oktoobril.

Taas Kuressaare. Hommikupoole ööd kell pool neli, väljas esimene krõbedam sügiskülm, viis-kuus pügalat alla nulli. Sedakorda oli Taavi öises taksovalves ja tuli tellimus Randverre. Vallimaa ja Smuuli tänava ristmikule jõudnud, hakkas mehele silma väike laps. Ühtegi täiskasvanut lähedal polnud. “Pidasin auto kinni ja tundsin kohe ära, et tegu on sama poisiga,” rääkis Taavi.

Loe pikemalt Saarte Häälest.