Viivitamatult oli vaja inimesi saata kustutustöödele. Varsti tuligi meile kutse komandantuuri, käsk labidad kaasa võtta ja teele asuda. Kiirkorras avati kauplus ning minejatele anti kaasa paari päeva leivaportsjonid.

Läksimegi koos teejuhiga, seljakotid seljas ja labidad õlal, metsa poole. Oli sume ja vaikne. Hämardus. Astusime üksteise järel mööda kitsast metsarada. Õhk lõhnas jahedalt sootaimede järele. Olime käinud juba hulga maad.

Varsti hakkas tunduma suitsuhõngu ja siis sattusimegi esimestele tulejälgedele. Ees oli suitsevate kändudega lagendik ja eemal mustunud puutüvedega metsatukk.

Istusime puhkama kõrgemale künkale ja kuna ei olnud näha kusagil tuleleeki, siis saime isegi magada tuhast soojenenud maapinnal. Me ei teadnud, et see vaikus on petlik, et tuha all immitseb hävitav leek.

Loe pikemalt Meie Maast.