Kuidas möödus Võhma Gümnaasiumi õpilaste elu Türgi peredes?
Eestis on tavaline, et õhtuti kodus tegelevad kõik oma asjadega, kes vaatab näiteks telerit või on arvutis. Türgis nii pole. Õhtud veetsime kõik koos elutoas televiisorit vaadates ning omavahel suheldes. Ka einestasime kõik ühise laua taga.
Toidud on seal teistsugused. Mida peres lõunaks ja õhtuks süüakse, ma ei tea, sest nendel toidukordadel ma ei viibinud. Hommikusöögist sain aga päris põhjaliku ülevaate. Joodi alati teed. Päris tavaline oli, et hommikuteele joodi peale külma vett. Leiba seal pole, on ainult suured saiad, millest murtakse tükke või lõigatakse hiiglaslikud viilud. Söödi palju muna, kas keedetult või huvitavalt küpsetatult. Hommikusöögilauas ootas mind vahel ka spinatikook ning palju muud võõrast, mille nime ma ei tea. Samuti sai seal palju mandariine, sest nii nagu meil on aedades õunapuud, siis seal on mandariinipuud.
Minu jaoks jäi suureks saladuseks nende joogivee süsteem. Kui palusin vett, mindi tassiga rõdule, kuulda oli solinat ning tagasi tulles oli tass täidetud külma veega.
Kõige suuremaks mureks oli üksteise mõistmine. Esimesel õhtul selgus kohe, et inglise keele valdajaid pole. Noorem vend ja Nuray teadsid mõningaid lauseid ja natuke sõnu ning see oli kõik. Õnneks oli neil olemas inglise-türgi sõnaraamat. Suhtlemine seisneski põhiliselt selles, et ühe sõna kaupa otsisime sõnastikust tõlkeid. Tänu sõnaraamatu olemasolule sain neile õpetada ka eesti keelt. Kui esimene kord pakkusin ise neile, et õpetan, siis järgmisel õhtul tuldi juba ise küsima, et kas ma õpetaksin.
Nii möödusidki õhtud keeletundide näol. Mina õpetasin eesti keelt ja mulle õpetati türgi keelt. Paari päeva pärast soovisime juba kolmes keeles head ööd. Eesti keeles head ööd, inglise keeles good night ning türgi keeles iyi geceler.
Neil oli päris suur huvi Eesti vastu. Vaatasime õhtuti koos materjale Eestist, mis olin kaasa võtnud. Nad olid vaimustuses meie loodusest. Sellest, kui roheline siin on ning samas kui ilusad on lumised talved. Suurt huvi pakkusid pereemale meie rahvariided.
Vaatamata keelelistele probleemidele oli väga tore elada seal peres. Tutvusin nende kultuuri ja kommetega. Türgis käiguga sain juurde palju kogemusi ja julgust, et ka tulevikus taolistest võimalustest kinni haarata.
Tänan kõiki, kes olid seotud selle projektiga ning muutsid reisi Türki meeldivaks ja unustamatuks kogemuseks.
Teele Vahtra
11. klass
___________________________________
Peatusin tüdruku juures, kelle nimi on Ebru Uysal. Seal peres on veel ema Emine, isa Ahmet, vend Mücohit ja väiksem õde Melike. See pere võttis enda juurde ka veel ühe Poola tüdruku Klaudia. Esimesel õhtul, kui lennujaamast koju jõudsime, olid seal meid ootamas veel Ebru vanaema-vanaisa ja peagi saabus ka tädi oma pisikese pojaga. Terve pere oli väga sõbralik! Nende kodu on väga ilus ja suur.
Hommikuti pidime kooli jõudma alles kella kümneks. Ärkasime tavaliselt 8.30, selleks ajaks oli emal hommikusöök juba valmis. Iga päev saime hommikuks kartuleid, mis olid natuke friikartulite moodi, ja keedetud muna. Samuti oli laual veel saia, šokolaadikreemi ning ei puudunud ka halvaa. Põhiline oli siiski tee, seda sai igal ajal ja hästi palju. Teed jõime hästi tillukestest klaasidest - pool klaasi valati teed ja pool kuuma vett, sest muidu oleks tee liiga kange tulnud.
Õhtuti, kui koju jõudsime, küsis ema alati, kas meil on kõhud tühjad, aga kunagi ei olnud, sest olime just tulnud restoranist. Ema sellest ei hoolinud ja tõi meile ikkagi teed, puuvilju, koogitükke ja kõrsikuid. Ja nii iga õhtu. Kõht oli seal alati väga täis.
Perega suhelda oli natuke keeruline. Ainult Ebru oskas inglise keelt ja seda ka minimaalselt. Kui ma tahtsin midagi öelda või küsida, võis tekkida raskusi, sest keegi ei saanud lihtsalt aru. Sellistel juhtudel võeti appi inglise-türgi sõnaraamat. Emaga ja teiste pereliikmetega sain suhelda ainult siis, kui Ebru oli kõrval, sest tema tõlkis.
Olen õnnelik, et sattusin just selle pere juurde. Sain väga toreda ning meeldejääva kogemuse. Samuti palju-palju uusi sõpru. Kui kellelgi avaneb võimalus Comeniuse projektist osa võtta, siis soovitan kindlasti!
Gea Rumjantseva
10. klass
