Kuidas nõukogudeaegne põllumajandus, tööstus ja lokkav "saunakultuur" Eesti järved ära rikkusid
Võtsime ühendust Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse teaduri Toomas Kõivuga ning küsisime, millised inimtegevuse pahupooled järvedele kõige suuremat ohtu kujutavad.
Kes ei oleks järvekaldalt imetlenud vesiroosi, samas teades, et seda korjata ei tohi. Millised taimeliigid, vesirooside kõrval, on meie veekogudes veel kaitse all?
Looduskaitse kolmanda kategooria alla kuuluv vesiroos on meie järvedes võrdlemisi tavaline taim, mis esindatud kahe liigina - väike ja valgevesiroos - hajusalt üle terve Eesti. Looduskaitse alla sattusid nad aastakümneid tagasi pideva korjamise tõttu, kuid hetkel on nad jällegi üsna tavalised. Vesiroosid eelistavad kasvada vananevates ja toiteainerikastes järvedes ning nende leidumine viitab hoopis sellele, et järvega kõik hästi pole. Palju ohustatumad taimed on meie järvedes hoopis lahnarohud ja vesilobeelia. Inimesed neid tagasihoidlikke taimi tavaliselt ei tunne, kuid teevad seda rohkem kurja neid puruks tallates või juurtega välja kiskudes, kui tahavad veemõnusid nautida või paadiga sõita.
Teatavasti peseb osa inimesi ennast või oma juukseid otse järves. Kuidas mõjutavad vette sattunud pesuained sealset elustikku?
Pesuvahendite suurim oht peitub neis sisalduvates toiteainetes – peamiselt fosforiühendid. Viimased on veekogule otseseks väetiseks ja põhjustavad eutrofeerumist. Järgneb vee läbipaistvuse vähenemine, suurtaimede leviala laienemine, vetikate hulga kasv, veekogu liigirikkuse vähenemine jne. Põhimõtteliselt kiirendame nii järve looduslikku vananemist.
Paraku on üldlevinud osa suplejate komme ennast vees nii-öelda kergendada. Kas pisikesest järvest rannahooaja tipul läbi käivad sajad inimesed võivad veekvaliteeti oluliselt mõjutada?
Ei ole vaja oma kehahädasid vees kergendada, vaid isegi higiselt kehapinnalt eraldub hulga toiteaineid. Kui puhkajate arv kokku lüüa, siis selle põhjal võib välja rehkendada ka mõju järvele. Üldjuhul on toiteainete kontsentratsioon vees juba nii kõrge, et inimkehalt eralduv saast kuigi suurt rolli ei mängi. Ohustatud võivad olla eelkõige vähetoitelised ja pehme veega järved, mis saavad ootamatult suure puhkajate koorma alla.
Millised tegevused on järve tervisele eriti ohtliku mõjuga?
Igasugune hoolimatu majandamine väetiste ja taimekaitsevahenditega teeb palju kurja. Seda on küll mitmete õigusaktide poolt püütud reguleerida, kuid tundub, et vahepeal jõudsalt paranenud järvede tervis kipub jälle halvemuse suunas liikuma. Üsna tavaline on randadesse suure koguse liiva toomine, pidades toiteainetevaest liiva järvele ohutuks. Tegelikult oleme korduvalt näinud, kuidas taoline maastikukujundus järve seisundit tuntavalt halvemuse poole on viinud ning järve tervise seisukohalt oleks regulaarselt niidetav muruväljak palju otstarbekam.
Suureks ohuks vee-elustikul on ka kõikvõimalikud liiklusvahendid, nagu mootorpaadid ja skuutrid, mis valimatult tapavad kalamaime ja väiksemaid veeorganisme. Meedias õigustavad liiklusvahendite omanikud end, et nende tegevus parandab hapnikutingimusi järves, kuid paraku on see üsna tühine ning järve pinnakihis on suviti hapnikku piisavalt.
Milliste kalaliikide püüdmine on Eestis rangelt keelatud? Kuidas mõjutavad veekogu ja sealset elustikku seadusevastased püügiviisid, nagu püüdmine elektri või lõhkeainega?
Kaldest on meil aastaringselt ja kõikjal keelatud püüda tuura, säga, harjust ja tõugjat. Teiste liikide puhul on aeg ja koht omaette määrustega paika pandud. Seadusevastased püügiriistad tekitavad valimatult kahju paljudele kaladele ja teistele veeorganismidele, kusjuures inimese saagiks langeb neist vaid väike osa, enamik sureb hiljem lihtsalt vigastuste tagajärjel.
Kas oskate nimetada mõnda juhust minevikust, kus järvele on tekitatud märkimisväärset keskkonnakahju?
Meie järvede traagika peitub pigem nõukogudeaegses perioodis, kus intensiivne põllumajandus ja tööstus paljud veekogu ära rikkusid. Nüüd on nende seisund küll paranenud, kuid tihti pole tehtud kahju võimalik millegagi korvata.
Ühe inimese pesemisega pole vast järvi ära rikutud, kuid 1960-70ndatel aastatel lokkama kippunud “saunakultuur” teeb siiani meele mõruks. Veel praeguseni seisavad väikejärvede kallastel suured saunakompleksid, kust praktiliselt puhastamata pesuvesi otse järve voolas.
Mis on teie arvates kõige märkimisväärsemad järved Helme kihelkonnas?
Piirkonna pärl on loomulikult Koorküla järvestik. Seal paiknevad Valgjärv ja Udsu järv on vähetoitelised veekogud, mis õnnelikul kombel on säilitanud oma ürgse näo, olles vähesteks näideteks meie järvede looduslikust arenguteest.
