Kuidas Pilistvere Pillimehed Padovas Europeade’il käisid

1. päev Eestist Poolasse
2. päev Edasi Austriasse Viini
3. päev Sõidame Sloveeniasse Ljubljanasse ja käime Postojna koobastes
4. päev Saabume Paduasse
5. päev Paduas Europeade kohalik tervitusõhtu
6. päev Europeade avapäev
7. päev Europeade muusikapäev
8. päev Europeade rongkäigupäev
9. päev Europeade lõpetamispäev
10. päev Viini. Viinis jääb aega ringi ekskurseerimiseks
11. päev Tagasisõit Poolasse. Tagasi kodus

Kuigi kahe aasta eest Ungarist Europeade'ilt tulles (pärast kaheteistpäevast kodust äraolekut + suus pingimaitse) oli mõte, et niipea pikale bussireisile ei tahaks, võis ometi ühel sumedal suveõhtul 7. juulil koolimaja esisel parkimisplatsil taas näha Pilistvere Pillimehi ennast reisile asutamas.

Nii sõidetigi taas kord Europeade'i festivalile, mis toimus Itaalia linnas Padovas.

Pärast14-tunnist sõitu jõudsime esimesse peatuspaika Poolas, kuhu kogunes ka ülejäänud festivalist osavõtjate seltskond, kokku viis bussitäit ehk ligi 250 isetegevuslast Eesti erinevatest paikadest. Õhtul jõudsime hotelli kõrval muruplatsil proovi teha koos rahvatantsijate Avitaguste ja Kaera Maridega, kellega koos pidime festivalil esinema.

Varahommikul jätkus meie teekond väikese vahepeatusega Krakowis (endine Poola pealinn) Waweli linnamäe juures Visla jõe kaldal. Teated inimeste tegevusest pärinevat juba 2. sajandist.

Vaatamata laastavatele sõdadele on kaunis kuningaloss suuremalt jaolt säilinud. Eemalt vaadates meenutab linnamägi Revali müüre, ainult et need on hulga suuremad.

Pärast lossikülastust jätkub sõit Austria 2500-aastasesse pealinna Viini [valge], kuhu jõuame vastu õhtut.

Asula on tekkinud merevaigutee ja Doonau ristumispaika. Ilusat „sinist" Doonaud nähes vakatavad me laulud suul, sest Doonau on pigem porikarva (arvatavalt varem sinna suunatud linna kanalisatsioonist, mida viimastel aastatel on hakatud projektide käigus ümber ehitama).

Pärast pikka sõitu ja ühist tantsu- ja pilliproovi ei soovi keegi siiski minna magama. Pärast väikest kehakinnitust ühes kiirrestoranis on väljas juba päris pime. Seda salapärasem tundub väikesel jalutuskäigul õhtune valget värvi vanalinn.

Kolmandal reisipäeval saavad soovijad külastada Sloveenias asuvaid Postdojna lähedal mägedes asuvaid Adelsbergi karstikoopaid.

Satume muinasjutulisse ja ebareaalsena näivasse kohta sügaval maa all, kus vaated stalaktiitidest ja stalagmiitidest moodustunud sammastele ja kujutistele on pööraselt lummavad.

Samuti võib kohata nii elus (väiksed värvitud ja valged sisalikud ilma silmadeta) kui elutuid olendeid, kes või mis pole kunagi ilmavalgust näinud. On siiski veidi kahju, et koopakülastus kujutab endast metrooliini, kust sõidab ja kappab läbi iga paari tunni järel kuussada inimest.

Õhtuks jõuame kõrgele mägedes asuvasse Sloveenia pealinna Ljubljanasse, mis on väikseimaid Euroopa pealinnu (272200 elanikku), kus on samuti väike armas vanalinn ja päris oma rahapada.

Iga lõuna poole sõidetud päevaga on muutunud ilm soojemaks. Staadionil planeeritud tantsu- ja pilliproovi peame tegema äikesetormi tõttu siseruumides.

Neljandal päeval pärast 3000 km teekonda jõuame Itaalia põhjaosas asuvasse Padova linna. Esinemislava on üles seatud Prato della Valle väljakul Basilica katedraali kõrval. Meie majutus on Padova lähedal provintsis 10 km eemal mägede jalamil asuvas Abano Terme vallas, mis on tuntud tervisekuurordina.

Nii möödub neli tihedalt sisustatud päeva vahelduvalt edasi-tagasi festivalilinna Padova ja ööbimis- ning toitlustamiskoha Abano vahet sõites proovide ja kontsertide andmise ja kuulamisega. Peale festivali põhikontsertidel etteastumistega on meil veel igal päeval võimalus anda ka iseseisvaid kontserte erinevatel linnaväljakutel koos meiega bussis reisivate eelpoolnimetatud rahvatantsijatega.

Väga meeldejäävaks kujunesid tervituskontsert, rongkäik koos sellele järgnenud simmaniga ning lõpukontsert. Et üürike vaba aeg selle kõige vahel oli enda sisustada, siis ühel õhtupoolikul pärast keskpäevakuumuses (kui kõik normaalsed itaallased siestat peavad) esinemist suutsime end kokku võtta ja sõita rongiga Padovast ainult 40 km kaugusel asuvasse maailma omapäraseimasse linna Veneetsiasse, mis asub 18 Venezia saarel ja kus on võimalik liikuda kas jalgsi või mööda veeteed.

Väikeste ja kitsaste tänavate ning kanalite vahel möödus kiiresti paar tundi ja juba pidimegi tagasiteele asuma, et jõuda eelviimasele rongile. Jõudsime põgusalt näha tänavatel asuvaid kohvikuid, väikesi armsaid poekesi suveniiridega, kus põhilisteks meeneteks olid maskid. Miks see nii on, selgus alles hiljem: Veneetsias kandsid kunagi ammu kurjategijad maske, mis hiljem ametlikult ära keelati. Tänapäeval on maskid lubatud vaid paar korda aastas toimuvatel traditsioonilistel maskiballidel. Nägime lähedalt ka Veneetsia põhilisi liiklusvahendeid, püstiste ninadega gondleid. Ja muidugi ehe arhitektuur oma iidses liikumatuses: aknad ripakil luukide ja rikkalike lilleamplitega, majade vahele tõmmatud pesunööridel kuivava pesuga, kus ühel hetkel tekkis tunne, et siin võib kaela sadada kausitäis pesuloputusvett...

Tagasiteel rongis olles meenub ühe silla käsipuul lebanud punane roos: teadmine, et Veneetsia on paljude armastajapaaride meelispaigaks, kus peig palub mõrsja kätt.

Tänu palavusele ja samuti esinemis- ja ööbimisning toitlustamiskohtade vahel mitu korda päevas edasi-tagasi sõitmisele õnnestus meil Padovast näha vaid väga väikest osa ja suuremad vaatamisväärsused jäidki nägemata. Pärast seda, kui nägime enda ees rongkäigus marssivaid hülgenahast pükstes eskimoid, me enam palavuse üle ei kurtnud.

Mis veel jääb festivali meenutama? Uhkustunne Eesti esindamisel festivalikontserdil, pidev rahvamuusika ja rahvaste paabel, kaunis loodus, ritsikate (või koide) lakkamatu sirin, soojus, sumedad õhtud ja ööd, itaallaste avatus, sõbralikkus, heatahtlik uudishimu ja ilu, koristamata linnatänavad ja mustus, lilled, hispaanlased ja flamenko, „Hispaanialikud silmad", hea reisiseltskond ning reisi- ja festivalikorraldus.

Tagasiteel koju on veelkord võimalus veeta terve päev Viinis ja selle lähistel asuvas tohutus ja võrratult kaunis Schönbrunni lossikompleksis.

Siit kantaksegi üle TV ja raadio vahendusel kuulsate heliloojate poolt loodud sümfooniaid. Pärast ärasõitu Viinist kodu poole avastame ühes peatuspaigas öösel kell pool neli, et ... soojakraade on 28 asemel vaid 8!...

Pärast kaheteistpäevast kodust eemalolekut koju jõudes, võtab meid vastu ammu igatsetud Eesti suvi mõnusa karguse, jaheduse ja vaikusega...

Täname Võhma linnavalitsust, kes Pilistvere Pillimeeste festivalil osalemist/ käimist toetasid.