Reedel, 1. aprillil jälle aknal istudes muutus naerulind aga kuidagi ärevaks, justkui tunneks midagi erilist. Ruttu otsis ta püksitaskust oma binokli välja ja hakkas rõõmsalt häälitsema. See hääl oli meile tuttav - see oli meie lasteaia igapäevane hääl, see oli naeruhääl.

Ukse taga oli peene matkakotiga külaline. Esialgu ei tundnud keegi teda ära, kuid peagi mõistsime, et naerulinnu kadunud sõber naerukajakas on reisilt tagasi. Lapsed tundsid koos naerulinnuga suurt rõõmu veidra külalise üle. Oli teine aga natuke võõras - sabasuled kadunud, paabulinnult laenatud sabasulg asendajaks, tiivasuled kulunud, lauluhääl olematu ja naeruhammas hoopis taskus. Ei ole ju ilus teiste üle naerda, aga vaadates kummalist naerukajakat tükkis naer vägisi peale. Misse ja Kombu arvates oli vaja teda aidata - naer ja nali on tihti selleks parimad abimehed. Endast nõrgemaid ja õnnetuid tuleb ju alati toetada, kui vähegi võimalik.

Naerukajakas rääkis meile oma reisimuljeid, mis olid päris naljakad, ning laste naeru kuuldes läks ka naerukajaka tuju natuke paremaks. Koos naljalaulu lauldes, tantsu tantsides, vigurjuttu vestes ja matkimismängu mängides hakkas naerukajakas ennast jälle rõõmsalt tundma. Ja ka naerulinnu rõõmus hääl kajas lasteaias aina valjemalt.

Naerukajaka taskust harutasime välja kingituse - naljakuu aprilli. Kindlasti aitab lõbusatest üllatustest, mis naerulinnul, Kombul ja Missel laste jaoks varuks, tulvil aprill lasteaiaperel pikast talvest kevadesse ärgata.

Meie lasteaia üheks väärtuseks, millest lugu peame, on naeruhimu. Soovime kõigile, et oskaksite leida igast päevast naerukillu!