Kuidas Tamsalus jälle lubjaahi süttis

Lubjaahju süütamine oli üks Tamsalu päevade tippsündmusi, mida isegi üleriigiline meedia suvatses kajastada. Kui oluline see kohalike, eriti nende jaoks kes ise kunagi lubjaahjude juures töötanud või kelle vanemad seal toime­tasid, sai selgeks kui tuldi rääkima oma mäles­tusi ja kogemusi sellest vallast. Ja neid inimesi oli palju.

Kuidas aga kõik alguse sai? Kui täiesti ausalt kõik ära rääkida, siis lubjapõletamise idee lii­kus juba pikka aega kuskil silmapiiril. Seoses juubeliga muutus asi konkreetsemaks ja plaa­nis oli teha tuli Uudekülas asuvasse maa-ah­ju. Kui reaalselt nähti, mida ikkagi maa - ahju käivitamiseks vaja on, jäi see plaan kõrvale. Ainuke võimalus oli ikkagi teha väike töötav ahi, millest jõud üle käiks.

Mina sattusin asjaosaliseks ühel aprilli alguse päeval, kui Riho Tell küsis „ Noh, Ain, kas lub­jaahju ehitad valmis?" See oli mulle üpris oo­tamatu küsimus. Tunnistan ausalt, et kuigi pole just paekivist ja ka lubjapõletamisest väga kau­gelt mööda käinud, on üks asi kuskilt midagi lugeda ja teine asi hakata ise töövõimelist ahju ehitama. Missugune see ahi peaks olema, ei osanud keegi seletada. Rihol oli info, et Kuusi­kul Raplamaal on üks väike ahi valmis tehtud ja Toomas Uudeberg lubas minuga seda sinna vaatama sõita. Sõidupäeva hommikul helistas Aivar Niinemägi ja andis 6 minutit mõtlemis­aega. Tal oli plaanis minna Saaremaale Kaali, kus pidi süüdatama Lennart Meri sünnipäeva­tuli. Aivar kutsus mind kaasa. Mõtlesin natuke ja olin nõus. Sõitsimegi Aivariga Kuusikule, kus oli headel aegadel alustatud võimsa pargi rajamist. Selle üheks osaks oli ka väike lubja­ahi. Ahju tuletegemiseni polnud jõutud ja ka muidu oli paik üsna mahajäetud moega. See park võiks olla hea näide projektielu jätkusuut­matusest. Ahju vaadates ja uurides sai selgeks, kuidas see tuleb teha. Sõitsime edasi Saaremaale ja aega oli täpselt nii palju, et sai­me ka Lümandas käidud. Seal on lupja põleta­tud väikses maa - ahjus juba üle kümne aaasta. Meister Priit Penu jagas lahkesti infot ja rääkis oma kogemustest. AS Limex, kes Saaremaal tegutseb, ehitas ka Kuusiku ahju. Ütlesime meistrile, et Kuusikul oli ahju fassaadi tekki­nud lai pragu. Lõhkimineku põhjuseks arvas Penu, et neil polnud aega vundamendi kivistu­mist oodata, järgmisel päeval juba alustati ahju ladumisega ja küllap seepärast pragu tekkiski. Meistrilt saime kaasa ka video, mis on üleval Limexi kodulehel internetis. Lümandalt tulles läksime Kaali, kus toimus traditsiooniline Len­narti sünnipäeva auks tulesüütamine, seekord sees, kuna Keskkonnateenistus keelas meteo­riidikraatri juures tuletegemise ära. Oli väga ilus ja tore üritus, aga see on üks teine jutt.

Kodus tekkis kohe praktilist laadi probleem - kuhu ahi teha ja kust saada materjali. Toomas ütles, et lubjapargis hakatakse töökojahoonet lammutama ja sealt saab paekivi. Kohaks vali­sime sama hoone seinaäärse, kuna seal oli be­toonplaadist alus ja sai vundamendi ning ahju tagaseina ehituselt kokku hoida. Šamottkivid otsustasime lõpuks tuua šahtahjust jäätmejaa­ma juures.

Materjali hankimise ja muude toimetamiste juures oli põhitegija Toomas Uudeberg.

Võtsin ühendust ka paevana, Tamsalu aukoda­niku Eino Tombeergiga, et nõu küsida. Eino ar­vas, et ahi tuleks teha nagu poolik, et vaatajad saaksid protsessist, kolde ehitusest ja muust parema ülevaate. Diskuteerisime pikalt ja sel­gust ei sanudki. Otsustasime siiki peale nõupidamist teha samasuguse ahju nagu Kuusikul.

Vallavalitsuse töötajad korraldasid aprilli lõpul koristustalgud ja tegid ümbruse korda. Samal ajal lammutasime meie Riho Telli ja Mati Tam­mega šahtahjude voodreid, et sealt säilinud kive kätte saada. Need transportis ehituskohale Vello Snder. Niisiis oli suurimad mured lahen­datud. Kuna aga lammutustööd, mida tegi Va­jangu Ehitus, võtsid palju aega, sain ahju tege­misega alustada alles mai kolmandal nädalal. Abilisteks - kivitõstjateks olid noored mehed, kellel parasjagu püsivat töökohta polnud.

Ahi kujutab endast meetrise läbimõõduga ša­mottkividest ringi, millel on koldesuu ja mis on vooderdatud paekiviga. Paekive ladusime lubja - tsementmördiga, voodrit aga spetsiaa­lse tulekindla seguga. Ehituseks kulus peaaegu nädal ja siis oligi ahi valmis. Viimase tööna sai täidetud vuugid ja ahi jäi kuivama. Kuna ilmad olid soojad ja tuulised, lootsin, et pole vaja ahju enne „sisse" kütta. See lootus oli aga vist vale, kuna peale tuletegemist poole tunni jook­sul tekkis ahju fassaadile pragu, mis kütmise lõppedes muutus pea paarisentimeetriseks. Al­gul mõtlesin, et see oligi sellest tingitud, et ei kütnud. Tagantjärele aga vaatasin, et pragu on meie ahjul täpselt samas kohas, kus originaalil. Natuke järel mõeldes tundub, et ahju esisein, mille tegin täpselt originaali järgi, on siiski na­tuke liiga õhuke ja seellest need praod tulidki.

Toomas organiseeris ahju juurde Võhmuta karjäärist õige läbimõõduga kivi ja 23. mail ladusime Riho Telliga ahju kive täis. Selleks tuli lahtistest paekividest laduda ahju kolle kus toimub põlemine. Kolde katteks läksid serviti suured lapikud kivid, et kuumus üles pääseks. Ülejäänud ahju täitsime karjäärist toodud kivi­dega. Kartsin, et kui teha kolle sellest paeki­vist, mis lubjaks põleb, võib ta ära laguneda ja kokku vajuda, seepärast kasutasin hoone sein­test pärit seteterikast karplubjakivi, mis minu arvates pidi paremini vastu pidama. Nii jäi ahi tule süütamist ootama.

Peale Paekonverentsi lõppu tulidki sealsed osalejad - kõik kolm paevana - Eino Tomberg, Rein Einasto, Aivar Allikmaa ning hetkel või­mul olev paevanem Toivo Lodjak koos teiste külalistega Lubjaparki. Üritus algas tammede istutamisega. Esimese tamme oli hommiku­poolikul istutanud President Arnold Rüütel, kuna teda oodati Saaremaale järgmisele üri­tusele. Paevanad ja vanem istutasid oma tam­med, sama tegi maavanem Einar Vallbaum ja ka Toomas Uudeberg ja Aivar Niinemägi PAIK-i nimel. Vaatajaid oli selleks ajaks ko­gunenud ootamatult palju. Ja saabuski pidulik hetk. Aadu Uudmäe oli kohale kutsunud põlise Tamsalu lubjatehase töötaja Endel Vaiksaare, kes koos maavanemaga tuld aitasid süüdata.

Marmelt Riibe oli kohale toonud peenestatud kaseplangud, mida vaadates nii mõnelgi pealt­vaatajal meel kurvaks läks - nii head materjali ju kahju ahju ajada. Aga kuna muud võtta pol­nud, läksid halud koos paberi ja törtsu süüteve­delikuga ahju, Toomas ja Aivar tõid VIROLI suure tõrviku ja sellest ahi süttiski. Kohe tekkis kena tõmme ja suitsu hakkas tõusma.

Tulesüütamisele järgnes kontsert vanas karjää­ris. Esinesid Lubivalgeke, pöialpoisid, nais­koor, tüdrukute anssambel.

Mina kontserdile ei jõudnud, jälgisin huviga ahju tegevust. Esimeseks ülemkütjaks ehk siis asja eest vastutajaks oli maavanem Einar Val­lbum, kes oma rolli eeskujulikult täitis, kõigil lahkeste halge lubas ahju visata ja neid pärast kallistas ning kätt surus. Tema nägi esimesena ka üha paisuma hakkavat pragu. Ahju tõmme oli hea ja tuli põles kenasti. Aga kohe oli näha, et olin kivide ladumisel, teinud strateegili­se vea. Nimelt oli Lümandast saadud videolt näha, et ahju pandud kividele pandi sisse puud, mis pidid ära põlema ja tõmbe tekitamiseks lõõrid jätma, et tuli ka tahapoole jõuaks. Nii tegin ka mina. Aga ahju töö edenedes selgus, et tõmme oli hea ja viis kuuma kõik rohkem tahapoole. Esimesed tunnid möödusid kiiresti, huvilisi käis palju. Rein Tähiste oli organisee­rinud mehed, kes pidid ahju ka öösel kütma. Käisin ise kella 12 ajal vaatamas ja siis hak­kasid kivid ahjus altpoolt juba punaseks mine­ma. Kella nelja ajal kui jälle tulin, oli aga tuli praktiliselt kustunud ja kivid jahtunud. Jäin ise kütma ja hommikul tuli Aadu, kes mind välja vahetas. Kütmise ajal sai selgeks, et peened puud teki­tasid palju süsi, mis kollet täitis ning millega me ei osanud algul midagi ete võtta. Samuti selgus, et raudplekist EPT - s tehtud ahjukate oli liiga väike ja oleks pidanud olema ka natu­ke koonuses, et paremini kuumust säilitada. Ka ahjusuule oleks pidanud tõmbe vähendamiseks katte ette panema. Aadu tõi kodust pika roobi ja hangu, millega toimetada. Leidsime kohapealt mõned plekitükid, millega tõmmet vähenda­da üritasime, roobiga tõmbasime üleliigse söe välja ja nii hakkas ka temperatuur ahjus jõud­sasti tõusma. Peale lõunat tulid noored mehed, kes viimase vahetuse kütsid. Pühapäeval kella 21 - ks oli kütmine lõppenud. Ahju ülemised kivid punaseks ei läinud, küll aga sisemus. Loo valmimise ajaks polnud ahju veel tühjendatud.

Positiivne on, et ahi sai valmis tehtud, pidulik ja tore üritus selle ümber organiseeritud. Minu enda mõte oli põhiliselt ahju tegemise ümber ja seepärast ei hoomanud, et lubja tegemisel on väga oluline ka kütmine. Negatiivse poole peale jääbki kütmine ja valmis tootega toime­tamine. Kütjad peavad järgmisel korral olema mehed, kes täpselt teavad, kuidas tõmmet reguleerida ja kütta tuleb tugevamalt, kui esimene kord. Puud peaksid olema pikemad ja jämeda­mad. Ahju peale tuleb teha koonuses kate, ah­jusuu ette aga ukse moodi käepidemetega luuk. Peale jahtumist tuleb ahi tühjendada.

Küsida võib, kas olin ikka kõige õigem inime­ne selle asjaga toimetamiseks? Ei tea. Oli väga huvitav kogemus ja usun, et järgmisel korral õnnestub ka õige lubi ahjus valmis põletada. Lümandas vaatas meister, kui küsisin, kas me tema arvates oma ahjuga ka lubja valmis tee­me, meid pikalt. Ütles siis, et iga ahju hingeelu tundmaõppimine võtab aega ja ehk neljandal korral saame ka korraliku lubja. Nii et tegeli­kult põdemiseks põhjust pole.

Arvan, et kindlasti ei tohiks ahju seisma jätta ja vähemalt kaks korda aastas võiks tule alla teha. Järgmine kord on kulud juba märgatavalt väik­semad, vaja on ainult kolde ladumiseks õiged kivid otsida, umbes kolm ruumi puid varuda ja leida mehed, kes tõsiselt kütmisega tegelevad.

Aitäh kõigile kes seda põnevat ettevõtmist nõu - ja jõuga toetasid!

Viimane kütjate vahetus. Foto: Ain Aasa