Kuidas tekkisid Kasetuka ja Aiataguse allikad?
Oli see nüüd päriselt nii või on see mõni külajutt, kuid mulle on räägitud, et Pääsküla rabas elavat üks kummaline mutike. See naine ilmutavat end haruharva ja viimati nähti teda 2002. aasta raba suurpõlengu ajal. Nimelt nägid seda naist lapsed, kes sellelt salapäraselt vanaproualt kuuldud lugu edasi on rääkinud. Lugu ise on järgmine.
Aladel, kus tänapäeval Ülemiste järv ja Pääsküla raba laiutavad, olnud rikas kuningriik. Elanud seal rõõmsad inimesed, kelle heaolu eest seisid eakad kuningas ja kuninganna. Kui muidu on valitsejatel alati mure, kellele riik jätta, siis sedapuhku küsimust polnud. Kuninglikul paaril olid poeg ja tütar, kes kuningriigi ka oma vanemate surma järel pärisid.
Paraku ei osanud aga keegi arvata, et vend ja õde omavahel tülli pööravad. Vaen ja kurjus tekkinud sellest, kellele jäävad viljakamad maad, mis pakuksid rõõmu ja jõudu riigialamatele. Mõne vaenuaastaga lõhe riigis suurenes. Printsessi pooldajad hakkasid vedama kokku liivavalle, mis eraldaksid neid printsi pooldajatest. Viimased omakorda hakkasid pinnast kuhjama teiselt poolt. Küllap need tänapäevased liivikud nõnda alguse said, et muistsed asukad, kes süle, kes koormaga, liivavalle vaenupoolte vahel vedasid.
Õe-venna tüli pealt vaadanud jumal Taara ei saanud aga noorte kurjusest ja jonnakusest aru. Nii otsustas Taara noori julmalt karistada, lüües piksenoolega maasse kaks auku, üks, suurem auk tekkis noormehe poolele, teine aga neiu aladele. Nii tekkis ühest liivikust idasse järv ning teisest liivikust lääne poole teine järv. Noormehe järv on praegugi alles. See on Ülemiste järv. Neiu järv on aga kinni kasvanud ja selle koha peal on praegu raba - Pääsküla raba.
Kuid kes on siis see salapärane eideke, kes 2002. aastal sellise loo jutustas? Ei keegi muu, kui väidetavalt nõiutud kuningatütar, kes rahu ei leia. Ta kondab ringi, rabakonn õlal ja rästik taskus, puistates oma lemmikkohtadesse sinikaid, pohli ja leesikaid. Klopib pehmeks toidulauaks ja uneasemeks turbasamblavaibad, kust ei ole kunagi puudunud loomad, linnud ja putukad. On teada, et kevaditi puhub ta raba kohale valgeõieliste soovõhkude hapukat lõhna ning sügiseti meeldivat talle jalgupidi mudas seistes pruunide hundinuiade tagant rabakülalisi hiilida.
Muidugi on nüüd vanaks jäänud naine väga õnnetu, et ei suutnud vennaga rahujalal riiki valitseda. Nõnda nutab ta oma Kasetuka voodis ja laseb oma pisaratel paista ka täna. Meie, lihtsad inimesed, arvame, et see on vaid tavaline allikakoht. Naise nõiutud alamad aga nutavad pisut eemal. Nende maa peale ilmuvad pisarad on meile tuntud kui Aiataguse allikad. Arvatakse, et kui isegi külmadel talvedel mittekülmuvad puhtad pisaraveed Pääsküla jõkke jõuavad, siis ehk leiavad nad kusagil lepitust õnnetu kuningapojaga. Ehkki kui naine end põlengu ajal ilmutas, siis olla ta esiotsa arvanud, et vend on tule ja mõõgaga üle Männiku ja Nõmme liiviku tulnud ja tahab sootuks selle koha maa pealt pühkida.
