Osula külaseltsis (Võrumaa, Sõmerpalu vald) nähtu saab kokku võtta kolme sõnaga: inimesed, kool, tahe. 1996. aastal koondus seltsinguks käputäis noori koduseid emasid. Tänaseks on sellest välja kasvanud kohaliku põhikooli ühes tiivas tegutsev MTÜ Osula Külaselts.

Seltsi tegemisest jutustas kõnekalt albumitesse talletatud pildimaterjal: erinevad õppepäevad, reisid Eestis ja kaugemal, segarahvatantsurühma tegemised, kohtumised teiste oma valla ja maakonna seltsidega, koristustalgud, rahvakalendritähtpäevad, laadad, laste- ja noorteüritused, aktiivne kehaline tegevus.

Juurte jõud

Sulbi Maarahva Seltsi (Võrumaa, Sõmerpalu vald) vedur ja kütus on Roosu talu pererahvas ehk perekond Rosenberg, kes on andnud osa oma varast külarahva arengu ja kvaliteetaja teenistusse.

«Oli aeg, mil siinkandis kees väga aktiivne seltsielu. Ka minu esivanemad võtsid sellest aktiivselt osa. Pärast algkooli sulgemist oli ilmselge, et kui midagi ette ei võta, hääbub külaelu sootuks. Nii ei jäänudki muud üle, kui vana koolimaja vallalt ära osta ning majale uus rakendus leida. See on meie missioon, mida motiveerib austus juurte vastu,» kõneles mitmenda põlve sulplane Maarika Rosenberg. Majas tegutsevad mitmed huviringid, millest kõige kõvem näikse olevat näitemäng. «Kui mingi tüki ette võtame, siis peab selles ka oma «vint» sees olema, ja kui ei ole, siis ma kirjutan selle sinna sisse,» sõnas näiteringi eesvedaja Airika Saamo.

1996. aastal loodud selts kandis esiti Sulbi Maanaiste Seltsi nime. Peagi andsid külamehed aga märku, et lööks isegi kampa, aga kuidas sa lööd, kui seltsil selline naiselik nimi. Nimi seltsi ei riku ning tänaseks on sulplaste tegemised koondunud MTÜ Sulbi Maarahva Seltsi nime alla.

Ka siin seltsis on au sees teadmisi täiendavad õppepäevad, ühised tähtpäevade tähistamised ning koostöö teiste seltsidega nii kodu- kui välismaal. Lisaks antakse välja kohalikku külalehte Sulplane. Maja funktsioonid võimaldavad korraldada hoonesisese ööbimisega laagreid, pidada perekondlikke tähtpäevi, tulla pesu pesema ja saunas ihu harima.

Laatres puhkeb õide teekultuur

Kui seninähtu peale tuli perikatel igatsevalt õhata, et omagi külas võiks olla see, teine ja kolmas, siis Laatresse (Valgamaa, Tõlliste vald) jõudes nägime ka midagi sellist, mille puhul võis kergendusega ohata – tänu jumalale, et meil midagi niisugust pole. Nelja trepikojaga viiekorruseline sissepekstud uste ja akendega maja mõjus õõvastavalt. «Väljarände tulemus,» kommenteeris võigast pilti Laatre vabaajakeskuse perenaine Riina Pill.

Neile, kes veel kodukohta alles jäänud, pakub mitmekülgset tegevust ja hingekosutust Laatre vabaajakeskus. Hoones on käsitöötuba, kööginurk, avalik internetipunkt, jõusaal (mille reisile kaasatud Peri noored kohe vallutasid), saun ja nõupidamiste ruum. Maja südameks on aga hoopis hubane teetuba. «Eks maja ole ikka veidi juhi nägu. Olen teeusku inimene, seepärast sai ka teetoa idee välja pakutud. Kaaskondlased olid sellega nõus ning projektki leidis rahastust,» sõnas Riina Pill.

Käesoleva aasta suvel laieneb teetuba ka majast väljapoole. Külaaktiivil on kavas luua vabaajakeskuse ette oma ürdiaed. Lisaks kasvatamisele tarvis õppida tundma ka ürtide omadusi ja kasutusviise ning seda võimalust pakuvad teetoa taimetutvustused. Meiegi saime mekkida kuuseokka teed, mille värv polnud ootuspäraselt roheline, vaid hoopis punane.

Laatre teetoas tegid perikad muljeterikkast päevast kokkuvõtte. Mõtteid aitas sõna ja pildi kaudu väljendada Ivika Nõgel.

«Muutused saavad alguse inimesest endast. Ise peab oma soovis ja tahtes veendunud olema ning selle nimel ka järjekindlalt tegutsema. Tagasilöökidest ei tohi heituda ning usk eesmärki toob viimaks ka muutused, vähemalt nende hulgas, kes seda tahavad,» sõnas Ivika Nõgel.