Külavahelood: Kavastu
1970-1980. aastatel valmis Harald Kadaril 13 käsikirjalist uurimust, mis võtavad lähema vaatluse alla Kõldu, Kavastu ja Salatse ümbruse ajaloo, ent käsitlevad ka Haljala kihelkonda laiemalt. See on olnud hiigeltöö, mis meile pärandina on jäetud. Täies mahus on nimetatud tööd kättesaadavad nii Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus kui tänavu kevadest ka Aaspere raamatukogus.
Kavastu (Capis) leiab esmamainimist Taani hindamisraamatus 1241, tegu oli küllaltki suure, 27-adramaalise külaga (pangem siia kõrvale Haljala vaid 14 adramaaga!). Ent kui lisame siia juurde tänaseks eraldi küladena kadunud Nõtke (28 adramaad) ja Rassivere (7 adramaad), saame ühe tihedamini asustatud piirkonna Haljala kihelkonna alal juba muinasaja lõpul. Kui Nõtke on kohanimena seniajani käibel, siis Rassivere küla Kavastu mõisa ning Jalumäe vahel lammutati juba aastal 1846 mõisniku korraldusel – mõis vajas juurde kartulimaad. Samasugust saatust on jaganud teisedki külad siinmail.
Kavastu mõisast on esimesed teated aastast 1398, tegu on ühe Haljala kihelkonna vanima mõisaga. Hilisemal ajal kuulusid Kavastu mõisa alla ka Jalumäe ja Koigi karjamõisad ning Kavastu, Kõldu, Nõtke ning Uusküla. Loomulikult kujunes meile tänaseks teada mõisasüda välja sajandeid hiljem, lõplikult XIX sajandi II poolel. See on seotud toonase mõisahärra Richard von Maydelli suurte ettevõtmistega 1860. aastatel. Nimelt ehitati tema ajal lõpuni mõisahäärber – omapärane vintskappidega katusekorrusega puitehitis, milleks palgid veeti kohale Roela metsast. Samuti rajas Maydell mõisapargi, ehitas tänaseks Kavastu sümboliks kujunenud tuvitorni (1869), lasi istutada puiestee mõisast Parimäele ja Kavastu küla poole.
Ühtlasi müüs Maydell 1865. aastal päriseks esimesed kaks Kavastu talu – Antsu ja Mälla. See on põhjuseks, miks just Kavastust kujunes rahvusliku ärkamise ajal koos Liiguste, Metsiku ja Salatsega Haljala kihelkonna aktiivseim piirkond, vaieldamatult kihelkonna vaimne keskus. Ajastu märksõnadeks said laulu- ja pasunakoorid.
1843. aastast on teated Kavastu vallakoolist, 1862 oli koolil juba eraldi maja Kavastu külas Linnupõllul – niisiis oli tegu vanuselt teise vallakooliga siinmail Sagadi kooli (1840) järel. Huvitav on märkida, et toonases Kavastu koolis oli poiste ja tüdrukute õpetamine korraldatud eraldi – poisid pidid käima koolis 4 päeva, tüdrukud 2 päeva nädalas. Aastail 1898-1918 oli Kavastu koolmeistriks ja siinse kultuurielu eestvedajaks meie kodupaiga suurmees Gustav Kaasik.
Eesti Vabariigi maareformiga jagati mõisamaad talurahvale, endistel mõisaväljadel algas uus elu ja Kavastu vanaküla kõrval kujunes välja 40-st värskest talukohast koosnev Kavastu asundus, mis venitas hiljem küla piirid üsna laiali – seda kogeme praegugi. Mõisahäärber jagati 1920. aastal külast siia kolinud Kavastu Algkooli ning Kavastu Muusika ja Laulu Seltsi vahel. Kool tegutses Kavastu endises mõisahoones 1968. aastani, lõpuks 4-klassilisena, ja likvideeriti siis sarnaselt paljude tollaste maakoolidega, kus õpilaste arv kokku kuivanud. Kolm aastat hiljem, juunis 1971 langes häärber ise tuleroaks, tänaseks tunnistajaks säilinud alusmüür ja vastav mälestuskivi sellel.
Halduslikult kuulus Kavastu-kant alates 1892. aastast Vihula valda, pärast valdade kaotamist 1950 Vihula külanõukogusse. Aastail 1960-1972, kui Vihula külanõukogu oli ajutiselt kaotatud, kuulus Kavastu Viitna külanõukogusse ning alles alates 1972. aastast – sarnaselt Aasperega – Haljala külanõukogusse, tänasesse valda. Kas Kavastu ja Haljala ka vaimselt kokku kuuluvad, on hoopis iseküsimus.
Kavastu inimeste sõnul on Kavastus hea elada – rahulik ja vaikne. Tööl käiakse ikka mujal, nii Rakveres kui ka Haljalas. Vanasti oli külas ka oma pood, hiljem käis mõnda aega kauplusauto, kuid nüüd tuleb ka toiduvarud mujalt soetada. Külast sõidab õnneks iga päev läbi koolibuss, millega saavad ka autota pered liikuma.
Küla elanikkond on muutunud sedavõrd, et enam kõik kõiki ei tunnegi. Vanemad põliselanikud on läinud manalateele ja asemele on tulnud uued noored pered. Seltsielu külas ei toimu, kuid vanemad inimesed teavad rääkida aegadest, mil koolitöö toimus endises mõisahoones, seal peeti ka külapidusid. Kahjuks on mõisahoonest järgi ainult varemed. Ning tihti juhtubki nii, et külarahvas saab kokku hoopis vallakeskuses Haljalas – kas poes, arsti juures, apteegis või raamatukogus.
Ajal, mil „Viru“ kolhoosi jaanituld peeti Kavastu (tegelikult küll Salatse) mäel, oli küla täis elu, meenutab Kavastu põline elanik. Tehti tööd, peeti pidusid. Nüüdseks seisab vana sigala tondilossina keset küla. Küla on vaikne. Ka noored ei kogune enam Kavastus kokku, vaid veedavad oma vaba aja mujal. Ometi on just vaikus ja rahu see, mis annab Kavastus elamisele omamoodi väärtuse.
