Kulbi klubi - ei midagi kulinaarset
Gustav Kulbi fotopärand on aukartustäratav. Harjumaa Muuseumi peavarahoidja Mall Siniveeri arvestuste järgi on ainuüksi nende muuseumis 572 tema tehtud fotot, Eesti Rahva Muuseumis on neid 72, Filmiarhiivis 50, lisaks veel Ajaloomuuseumis ning Teatri- ja Muusikamuuseumis. Paljude piltide puhul on teada, kus, millal ja mis puhul foto tehti, kuid suur osa vajab veel tuvastamist ja osa inimesi piltidel jäävadki anonüümseks, sest aeg on teinud oma töö. Mall Siniveer:
„Olen väsimatult korranud ja kordan ikka ja jälle - kirjutage alati pliiatsiga piltidele taha sündmus, aeg ja koht, kus ülesvõte on tehtud ning inimeste nimed, kes on pildil. Otsige üles oma pere vanad pildid ja suguvõsa vanemad liikmed ning talitage nii, kui seda varem teinud ei ole. Ärge lükake ajaloo talletamist homseks, sest ühel päeval võib juba hilja olla."
Gustav Kulp sündis 29. aprillil 1874. aastal Järvamaal Lehtse vallas. Juba varakult ilmnes tema suur musikaalsus ja lauluarmastus, mis viis noormehe mitmetesse laulukooridesse, 1900. aastal isegi „Estoniasse". 1908. aastal asus G. Kulp elama Keilasse, asutades aasta hiljem koos tema ümber kogunenud laulu- ja näitemänguhuvilistega Keila Laulu- ja Muusikaseltsi.
Oma perele elatist teenis G. Kulp kolmel alal: kellassepana, kaupmehena ja fotograafi na. Piltide tegemise oskuse omandas iseseisvalt vendade Parikaste fotoõpiku järgi ning nõu küsides kutselistelt fotograafi delt. Esimesteks pildistamise objektideks olid oma perekonna liikmed ja tuttavad keilalased. Esialgu pildistati kuuri või maja seina ääres, kasutades kasepuuroigastest omameisterdatud istmeid ja taustaks suve ajal kaski, talvel kuuski. Hiljem ehitas G. Kulp Jaama t 6 maja Haapsalu maantee poolsesse otsa ateljee.
Tulusaks tööks muutus fotografeerimine I maailmasõja ajal, kui juba sõja alguspäevil asus Keilasse polk vene sõdureid. Fotograaf aina pildistas ja õmbles edevate sõdurite pagunitele omatehtud paelu peale nii palju kui sooviti.
Sissetulekud olid head ja G. Kulp ostis Jaama tänava maja, kus ta algul üüriline oli, endale. Töövõimalused paranesid veelgi ja eriti 1930ndate algul, kui ta Haapsalu maanteele (nr 7) uue maja ehitas. Maja teisele korrusele rajati avar ateljee, allkorrusel asus kellassepaäri. Uues majas töötades palkas ta juba endale abilise-retušeerija, kes fotoplaadilt vigu parandas ja nägudelt ka kortse vähendas.
Ateljees kasutas ta suurt lõõtsaga 18x24 cm kaamerat, millel oli puust statiiv. Tal oli ka väiksem kaamera 10x15 piltide jaoks, millega käis väljas pildistamas. Fotoplaadid ja -paberid ning kemikaalid olid peamiselt saksa, inglise või prantsuse päritolu.
Fotograafi l oli tollal palju tööd. Kiiresti tuntust kogunud päevapiltnik ei istunud ainult ateljees, vaid sõitis ka mööda valda koolidesse, pulmadesse, matustele ja igasugustele koosviibimistele. G. Kulp tegi palju ülesvõtteid ühiskondlikust tegevusest, ajaloolise tähtsusega sündmustest ja ümbruskonna kaunitest paikadest, sest maastikuvaadete järele oli tollal suvitajate hulgas suur nõudmine.
Saksa okupatsiooni ajal (1941- 1944) töötas G. Kulp edasi kellassepana ja fotograafi na. Raskusi oli fotomaterjali saamisega, sest kaupluste omanikud ei tahtnud muidu kaupa anda, kui tuli peale raha veel midagi eluks vajalikku kaasa viia. Koos naisega sõideti jalgratastel taludesse ja kalurite juurde toiduaineid ostma. Ettenägeliku mehena ostis ta endale palju head fotomaterjali kokku, seda jäi üle ka nõukogude ajaks. Veel kaua pärast sõda ei turustatud Nõukogude Liidus fotomaterjali ja kui see lõpuks müügile tuli, ei rahuldanud see tellijaid. Tänu varem varutud välismaistele fotoplaatidele ja -paberile töötas Gustav Kulp edukalt edasi.
Kuigi 1940. aastal G. Kulbi maja riigistati, siis peremeest sellest veel välja ei tõstetud. Seda tehti 1951. aastal, kui tema maja anti vastloodud Keila rajooni asutuste töötajate kasutusse. Kulbi pere leidis peavarju naabri, ämmaemand Malle Terna majas Haapsalu mnt 9. Maja veranda anti kasutada fotoateljeena ja majas leiti ruum ka fotoateljeele.
Gustav Kulp lõpetas töötamise 1961. aastal, olles 87-aastane. Tema 90. sünnipäeval tulid teda tervitama Keila laulusõbrad, kinkides massiivse nahast fotoalbumi, millele kinnitatud metallplaadile graveeriti pühendus.
Koos lauldes veedeti kena õhtu. Sama aasta sügisel Gustav Kulp haigestus kopsupõletikku, mille tüsistuste tõttu ta 13. oktoobril suri. Keila koguduse õpetaja Tamm, kelle ta palus oma surivoodi juurde armulauda andma, oli väga üllatunud, kui surija ise laulis kõlava häälega kirikulaule kaasa. See oli tema praktikas ainulaadne juhtum.
Gustav Kulp maeti Keila kiriku juurde kalmistule.
Artikli puhul on kasutatud Harjumaa Muuseumis säilitatavaid Gustav Kulbi tütre Johanna Lahesalu materjale.
