Pärast kooli tegi noor Kalju teetöid, 18-aastaselt läks sõjaväkke. Seal tuli teenida 3 aastat. Vend töötas Tallinna Trammipargis ja kui Kalju sõjaväest tuli, läks temagi sinna - oli 45 aastat mehaanikatsehhis lukksepp-keevitaja. Alguses käis ametis Uus-Kaunissepalt, siis ehitas Tallinna Männikule Pihlaka tänavale maja. Neil olid vennaga naaberkrundid ja tööd tehti koos: kord ehitati üht, siis teist maja. 1957. aastal kolis Kalju Männikule.

Kui algas talude tagastamine, oli Kalju kuuekümneaastane - mitte enam noor mees, aga piisavalt elujõuline. Uus-Kaunissepal oli 31 hektarit maad, sellest 7 põldu ja 10 metsa, lisaks karja- ja heinamaad. Sovhoosist sai ära võetud varade eest 6 lehma. Nii sai Kalju Aruaasast talupidaja, kes lisaks piimakarjale kasvatas ennekõike vilja. Täna on ta 80-aastane. Kasvatab kartulit ja hoiab heinamaad-karjamaad korras. Ja peab lehma. Ühtainukest. a_ka_rukkip.jpg
2006. aasta suvel peeti Tõdval Karu talus rukkipäeva.
Kalju Aruaas sai vana rehepeksumasinaga kenasti hakkama

a_ka_aut.jpg
Aastate eest Tallinna Trammipargis tehtud autahvlipilt on Kaljul alles.

Tõdva palvemajja sattus Kalju Aruaas 90. aastal. Läbi erinevate aegade oli hoone ikka vennastekogudusele kuulunud, kuid selleks ajaks äärmiselt lagunenud: seinad olid „laiali vajunud", muldpõrandad auklikud ja katus vilets. Jüri kogudus võttis hoone rendile, Kalju oli koguduse juhatuses. Ta otsustas maja korda teha. Hakkas talutööde kõrvalt hoonet remontima. Organiseeris, muretses materjale, hankis töömehi... Ja muidugi lõi ise alati kaasa. Alustati põrandate tegemisest, siis aeti seinad sirgeks, tehti katus. Ehitustöid toetasid rahaliselt või materjalidega mitmed ühingud, asutused, eraisikud. Kuid nii mõndagi - eriti töömeeste tasusid - tuli Kaljul ka oma taskust kinni maksta, tööst-vaevast rääkimata.

Viimasel aastakümnel on Tõdva palvemajas ööbinud malevlased, skaudid, kirikuinimesed, seal on korraldatud laagreid ja kokkutulekuid. Ja regulaarselt palveõhtuid. Maja, millele ka kõrvalhoone ehk saun lisandunud, näeb kena välja. Kuid Kalju Aruaas loetleb ikka hulga töid, mis hoone juures tegemist ootavad, mis tal lähiajal või veidi kaugemas tulevikus plaanis ära teha. a_ka_palv.jpg
Kalju Aruaas kauni väljanägemise saanud Tõdva palvemaja ees. a_ka_kylapl.jpg
Külaplatsil on Kalju sõnul veel palju teha, näiteks on plaanis katusealune ehitada. Fotole jäid lõkkease ja looduslikud pingid.

Lisaks palvemajale on Kalju Aruaasal veel üks „südameasi". Selleks on külaplats. 8 aasta eest andis ta 0,6 hektarit oma maadest külaseltsile. Sinna aitas poeg tiigi kaevata. Täna käivad ümbruskonna lapsed seal ujumas. Külamaal on ka jalg- ja võrkpalliplats ning lõkkekoht, kus Sookaera-Metsanurga inimesed ühiselt jaanituld teevad. Midagi juba on, kuid plaanid on palju suuremad: on vaja tiiki laiendada ja katusealune, mis praegu projekteerimisel, valmis ehitada.

Kalju Aruaas on aastaid kuulunud Jüri kiriku juhatusse. Sealsetest tegemistest meenuvad talle eelkõige erastamisaastad, kui kiriku maade tagasisaamise eest tuli kõvasti võidelda. Kohtuski sai käidud! Ja lõpuks saigi need maad, kuhu polnud midagi peale ehitatud, tagasi.

Kust Kalju jõudu saab? Südamlikult räägib ta oma naisest Evist, kellega 57 aasta abielus oldud. Rõõmu teevad lapsed ja lapselapsed. Kaljul on poeg Andrus ja tütar Mare, lisaks neli lapselast: juba täisealised pojalapsed Andreas, Kerttu ja Kaisa ning 15-aastane tütrepoeg Georg Martin. Tublid lapsed ja lapselapsed käivad eakal mehel abiks, nende üle on põhjust uhke olla. Just nemad annavadki Kaljule jõudu ja tegutsemislusti. a_ka_pere.jpg
Koos lähedastega. 90. aastate keskel tehtud pildil on vasakult lapselaps Kaisa, pojanaine Kersti, poeg Andrus, abikaasa Evi, Kalju, lapselapsed Kerttu ja Andreas.

Kalju Aruaas aga muudkui teeb ja toimetab. Vabariigi aastapäeval autasustati eakat meest Saku valla hõbemärgiga. a_hobemark.jpg

TEISED KALJUST

Tänaseks juba 80 ja pool aastaringi astunud Kalju Aruaas on kadestamisväärselt elujõuline. Keegi pole teda voodi äärel istumas näinud, ta on varavalgest hilisõhtuni oma taluõuel või põllul tööl, olgu traktori või ekskavaatori roolis. Kui minul traktori juures midagi laguneb, viin selle ikka joonelt Kaljule keevitada, kordagi pole seejuures pähe tulnud, et tülitan vanainimest. Ju ta siis polegi leidnud mahti vanaks saada. Jätkuvalt leidub tal jõudu ka kogukondlikuks panustamiseks, olgu siis külaplatsi hooldamine või Tõdva palvemaja remonttööde juhatamine. Kalju ja Evi lehm on aga nagu küla ajaleht, piimamannergu juurde jookseb kogu vajalik info kokku, ka siis kui käiakse eri aegadel. Kunagi pole aga ükski mees tubli paistnud, kui tema tagalaks pole veel tublimat naist. Teenetemärk läheb seekord kindlalt jagamisele.

TANEL OTS, naabrimees