Kuremäel toimusid konnatalgud

Nüüd siis on konnad rändamise lõpetanud. Kokku sai tiikidesse toimetatud ca. 900 konna, mis minu jaoks on suur ootamatus. Kui talgutega alustasime, siis arvasin, et kui 300 konna kokku üle tee aitame, oleme juba väga tublid olnud, aga 900 ületas igasugused ootused. Veel oli üllatavaks faktiks see, et valdava osa nendest moodustasid kärnkonnad.

Pärast artikli ilmumist ei läinud vist päevagi, kui Kuremäele  ilmusid liiklusmärgid „Konnad teel", suur tänu Salapärasele Heategijale! Need märgid on osutunud kuumaks hitiks turistide hulgas, kohustuslik pilt lisaks kloostrile. Vestlesin ühe nunnaga, kes rääkis, et nad elavad meie talgutele kaasa ja ka ise aitavad konni üle tee ning näitavad uhkusega oma külalistele konnadega liiklusmärke.

Käisime konnasid korjamas kahe nädala jooksul õhtuti. Kuna enamasti olid minuga koolilapsed, siis meie korjeaeg jäi vahemikku  21.45- 23.00 . Suhtumine sellesse tegevusse oli kahetine - ühed naersid meie üle, teised kiitsid takka ja ütlesid, et tublid olete. Ka kasvatuslikust seisukohast olid talgud edukad, sest viimastel kordadel ei kutsunud mitte mina lapsi, vaid lapsed tulid ise ja küsisid, kas me ikka läheme.

Lastele oli see tegevus huvitav kogemus. Eriti oli põnev, kui mõni konnaprints otsustas näppudest oma küüntega kõvasti kinni haarata ja kuidagi lahti lasta ei tahtnud. Te ei usu, kui tugeva haardega võib konn olla!

Kõige ekstreemsem oli konnade korjamine lihavõtete ajal, sest sel aastal kattus see püha õigeusklike omaga ja siis on Kuremäel väga tihe liiklus. Korjasime konni praktiliselt autorataste alt. Juhtide kohta võib öelda ainult kiidusõnu, sest peale seda, kui nad olid meid märganud, võtsid nad hoogu maha ja sõitsid edasi väga ettevaatlikult. Mõni hüüdis ka: „ Mida te  siin otsite?" Üldiselt aga olid juhid viisakad ja arvestavad. Tollel õhtul sai korjatud 178 konna, kuid tundub, et konnad otsustasid sellel õhtul rännata massidena veel hiljemgi, sest kirikulised ütlesid, et kell 3.00 öösel peale jumalateenistust oli tee konni täis.

Arvan, et me korjame konni ka järgmisel aastal. Loodan, et siis on Ida -Virumaal juba rohkem konnakorjajaid, sest meil on palju kohti, kus neid hüppajaid auto alla jääb. Näiteks on hirmus vaatepilt teelõigul Viru Vanglast Kose ristini.

Suur tänu lastele ja täiskasvanutele, kes raatsisid oma kallist aega  kahepaiksetega jagada!