Kurgikasvatus 30-ndail aastail – Eesti vabariigis
Sellest tingituna on juba inimeste asumisest saadik siin aiandus omale väärilise koha leidnud. Nii on iga talu ja elamu juurde oma väike aiake asutatud, kust oma perekonna tarvete rahuldamiseks aiavilja saadud.
Esimesi pioneere, kes juba enne ilmasõda aiasaadusi tuluallikana hakkasid kasvatama, olid endine vallasekretär J. Jakobson ja vallavanem J. Akerman. Esimene vaarika, maasika ja sõstarde alal, teine kurkide alal.
Veel praegu on nende poolt väljavalitud sordid eelistatumaid talunikele, kes neilt virgutuse said aianduse arendamiseks.
Nimetatud meeste eeskujust on arenenud aiandus enamikes taludes.
Vabaduspäevil on aianduse edendajatena esirinnas sammunud õpetajad M. Tolli ja äsja pensionile läinud J. Laks. Need õpetajad muutsid oma armastuse ja tööga mahajäänud koolimaja ümbrused õitsvaks paradiisiks. Arendasid puusorte, mis meie kliimale kohased ja andsid need aianduse sõpradele edasi, olles ise abiks nõu ja jõuga.
Kuna huvi aianduse vastu seevõrd kiiresti arenes, et nõudmised ületasid kahe mehe tööjõu, asutati Rannametsa algkooli juurde „Maatulundusklubi”, kes algatatud töö jätkamise oma õlgadele võttis ja aianduse arendamise oma ümbruse taludesse üle kandis, asutades igasse tallu katselapid.
Juba mõne aastaga vilusid algajad oma töös seevõrra, et maakondlistelt näitustelt ühel kui teisel alal auhindu koju toodi.
Viimasel ajal on märgata juba üldist huvi tuluaianduse vastu. Nii on juba talundeid, kus istutatakse viljapuid ja põõsaid kümnete ja sadade viisi, kasvatatakse kurke, maasikaid, tomateid suuremal arvul, nii et terved voorid ja paaditäied aiasaadusi turule viiakse.
Aiatöö aga nõuab asjatundlikkust ja mõndki algajat võivad äpardused viia meeleheitele, sellepärast oleks tarvilik rõhku panna ka teadmiste kogumisele ja enda täiendamisele.
Oleks soovitav asutada aiandus-mesindus selts, et võimaldada ühiseid nõupidamisi äparduste vältimiseks ja paremate aiatööriistade muretsemisks.
Pehmed ilmastikuolud on soodsad ka mesilaste pidamiseks. On kohapeal ka mesinikke, kuid see ala on alles lapsekingades ja selle juhtimine tuleks võtta üldisele kaalumisele.
Ühes kodu ümbruse kaunistamise ja aianduse arendamisega tuleks hakata rõhku panema suvitusolude korraldamisele, et võimaldada linlastele suvepuhkust meie kaunis ümbruses.
Kurk teiste eksportsaaduste kõrval evib iga aastaga suurema osatähtsuse. Kui meil aastate eest alustati kurkide konserveerimist ja neile siis püüti ka turgu leida, ilmnesid kurkide juures nii mõnedki puudused, mis ei lasknud hellitada meie kurkide ekspordile kuigi häid väljavaateid.
Üheks peamiseks ja võib-olla koguni suureks puuduseks oli see, et konserveeritud kurgid läksid käärima ja sellistena välisturgudel mõistagi ei võinud leida kuigi soodsat vastuvõttu.
Nagu nüüd põllutööministeeriumi kontrollasutuselt kuuldud, on sellel alal praeguseks olukord aga tunduvalt muutunud. Nimelt olevat konserveeritud kurkide tehniline valmistamine ja ka pakkimine korralik. Tähendab: kurkide konserveerimise „lapsehaigusest” oleme juba üle saanud ja meie konservikurk võib praegu vabalt võistelda turgude pärast nii hästi hinnalt kui ka kvaliteedilt. Ja kui jälgida eesti kurgi viimaseaegseid eksportturgusid, siis näeme, et ta on otsaga siirdunud isegi juba Lõuna-Aafrikasse.
Uskuda aga, et meie kurgikasvandusest oleks kõrvaldatud juba kõik puudused, oleks liig julge, seda enam, et asjaomastes ringkondades väidetakse, et meil senikasvatatud kurgisordid ei vasta täiel määral Lääne-Euroopa maitsele ja nõuetele.
Kuid selleski sihis on tekkinud uusi algatusi ja seda põllutööministeeriumi kaasabil, kes on tellinud Hollandist uusi kurgisorte, milliseid tänavu esmakordselt jagati välja teatavates kurgikasvatuspiirkondades, teiste seas ka Pärnumaal, Tahkurannas. Uus kurgisort on väikseseemneline ja paljulihaline, kuigi ta möödult on väiksem meil seni kasvatatud vene päritolu kurkidest.
Kuigi konservkurkide proovisaadetisi on läinud ka Lääne-Euroopa turgudele, on senini meie konservkurgi turuks peamiselt olnud soome, kuhu transpordikulud on odavamad.
