Küsib Hillar Kohv, vastab Algis Martsoo

Hillar Kohv (H.K.): Sünnipäev, kuu, aasta, sünnikodu ja vanemad? Õed-vennad?

g>

Algis Martsoo (A.M): Sündisin 27. augustil, 1971. Sünnikodu on Viiraste talus, Viira kooli vastas.

Ema Onute on sündinud Venemaal küüditatute peres. Tema leedulannast ema Oona küüditati Leedust ja eestlasest isa Gustav siitsamast Tori vallast. Pärast karistusaja lõppemist otsustati tulla elama Eestisse, siia Viiraste tallu. Minu ema käis algul Venemaal koolis ja seal kutsuti teda ikka “fasistkaks” – mõlemad vanemad ju Baltikumist. Nende peres räägitud eesti-leedu segune vene keel polnud ka see päris õige. Oma poolakast isa Igoriga olen vähe kokku puutunud, ema läks peale minu sündi temast lahku. Pärast abiellus ta Marimaalt pärit meremehe Gennadiga. Neile sündis kaks tütart – minu poolõed Irena ja Janika.

Rahvusliku segunemise mõttes pole teistelgi meie suguvõsas pare-mini läinud. Sõja ja NSVL tekke tõttu olid paljud vangistatud-küüditatud või põgenesid välismaale. Nii on paljud meie suguvõsas leidnud endale teisest rahvusest abikaasad, sama lugu ka nende lastega.

Ise elan oma perega praegu Soomaal, ema ja vanaema elavad minu sünnikodus.

H.K.: Haridus (millistes koolides õppinud ja kus, alustades algusest ning millises koolis oli Sinu õpetajaks praegune Pärnu Postimehe ajakirjanik Urmas Hännile)?

A.M.: Kuni põhikooli lõpuni käisin Viira koolis, siis 3 aastat Koidula Gümnaasiumis, kus emakeelt andiski Urmas Hännile. Peale gümnaasiumit õppisin EPA-s metsandust. Soomaa rahvuspargi loomise algaastail õppisin Rapla lähistel Alu Rahvaõpistus ökoturismi. Praegu õpin Maaülikoolis loodusturismi.

H.K.: Perekonnaseis, lapsed, abikaasa (abikaasa nimi, kuidas ja kus tutvusite ning kas meenub midagi põnevat ka pulmapäevast, laste nimed)?

A.M.: Olen abielus, abikaasa Stellaga on meil kaks last: 4-aastane Oskar ja 2-aastane Jakob. Tutvusime Soomaa metsades. Stella oli küll tallinlanna, kuid olles suur Soomaa fänn, lõpetas ainukese mittekohalikuna Soomaa giidikursused, käis tihti siin metsades ringi. Nii ma ta leidsingi. Hariduselt on Stella proviisor. Pulmi pidasime Olustvere lossis. Põnevaim oli vast tellitud näitlejate etendus lossi ajaloo teemadel. See algas ehtsate püssipaukude ja karjetega, kui pulmalised olid asunud lauda sööma. Nii mõnelegi tuli see suure ehmatusena.

Tahtsime pulmas põnevamad välja näha ja otsustasime prillikandjatena kanda terve pulmapäeva kontaktläätsesid. Polnud seda enne teinud, kuidagi põnev tunne oli kogu aeg, aga pärast olid silmad väga väsinud. Enam ei ole kumbki neid läätsesid silma toppinud.

H.K.: Huvialad?

A.M.: Mulle meeldivad hirmsasti numbrid. Matemaatika on alati meeldinud. Käisin Koidula Gümnaasiumis ka matemaatika-füüsika kallakuga klassis. Meeldivad igasugused tabelid ja numbrianalüüsid. Pere- ja oma ettevõtluseelarvetki kontrollin ja analüüsin vist iga päev.

 

Kõige paremini tunnen ennast metsas matkates või töötades – ho-bid ja töö langevad mul kokku.

Oleme abikaasaga suured filmifännid ja raamatuid loeks ka kogu aeg. Tööst vabal ajal proovime teha kõike koos kogu perega. Soomaal elades jäävad paljud kohad-tegevused meist ringjalt ühekaugusele. Kõige lähemal on Jõesuu (15 km), kus saab poodi-kõrtsu ja raamatukogus käin ma juba mitmeid aastaid Jõesuu külateatri proovis. Järgmises ringis (25 km) on Kõpu, Kildu, Vastemõisa, Tori, Selja. Vanem poeg käib Kõpus lasteaias. Kõige rohkem käime Tori rahvamaja üritustel. Edasi kaugemal (33 km) asuvad Vändra ja Suure-Jaani, kus käime aeg-ajalt söögikohtades söömas. Järgmises ringides juba Viljandi ja Pärnu (45 km) ja edasi kaugemal Tallinn ja Tartu (130 km). Nendes suuremates linnades käime teatrites, kinos, muuseumites. Teatris käime tavaliselt Ugalas ja Vanemuises. Laste lemmikud on Mänguasjamuuseum Tartus ja Pärnu Keskraamatukogu.

H.K.: Reisid (äkki meenub midagi põnevat mõnest reisist)?

A.M.: Olen suhteliselt vähe reisinud. Põhiliselt sugulaste juurde Skandinaavias, Leedus ja Venemaal. Soomes jäime ükskord üleujutuspiirkonnas mitmeks päevaks muust maailmast äralõigatuks juskui nagu siin Soomaalgi. Rootsist jääb pikaks ajaks meelde juhtum, kus nägime tõelist naabrivalve toimimist. Nimelt ühes rahvuspargis tuli mul idee minna varahommikul üle ühe jäätunud järve üht matkarada vaatama. Juba järvel nägime inimesi tõukekelkudega meid jälitamas. Järve vastaskaldal olevale teele jõudes hakkas üks auto vaikselt järgi sõitma. Tagasi naastes olid rahvuspargi kontoris juba mõned kohalikud asja uurimas. Tuli natuke selgitusi anda, olime nimelt luba küsimata mitmeid eramaid läbinud. Hea näide hästi toimivast naabrivalvest.

H.K.: Ametid (nimeta ära senised töökohad alustades esimesest)?

A.M.: Esimene töökoht oli mõni kuu katlakütjaametit Jõesuu küla katlamajas. Mõned aastad töötasin treialina Jõesuu töökojas. Viimased 15 aastat olen olnud ettevõtja, tegutsenud enamjaolt Soomaal. Põhiliselt tuntakse mind giidi-matkajuhina, kuid seda tööd teen ma siiski vaid paari kuu jagu aastas. Aastaringne põhitegevusala on ehitamine. Kõige raskem töö on olnud matkaradade ehitamine, mille juures on oluline hea meeskonnatöö. Mõnikord on olnud see väga suur füüsiline koormus ja Soomaa-taolises piirkonnas on see reeglina ekstreemsetes tingimustes: tihti üleujutatud piirkondades ja rabas, sääse-ja parmuparvede käes. Väga palju tuleb käia jalgsi, palju asju tuleb kanda käe otsas. Tihti on vaja lõpetada töid öösel, sest hommikuks ei pruugi enam tööks sobivaid tingimusi olla. Suured tänud kõigile, kellega koos neid töid teen ja teinud olen. Kokku oleme ehitanud üle 25 kilomeetri matkaradu. Lisaks oleme umbes 30-le hoonele löönud laastukatust ja mitmeid vanu hooneid renoveerinud. Suure osa aastast tegeleme ka ehitatud objektide hooldusega – hoonete ja laudteede remondiga, võsalõikamisega jm. Maaülikoolile korjan putukaid. Giidina juhendan põhiliselt välismaiseid gruppe.

H.K.: Lemmiksöök ja jook ning äkki on anda mõni hea omaleiutatud söögi või joogi retsept?

A.M.: Ma ei ole väga peps toitude ja söömisaja suhtes – vast eripärase töö tõttu. Olen suur juustu-ja seenefänn ja maitsevad nendest valmistatud toidud. Kõige tähtsamal kohal on kõik loodusest korjatav

– marjad, seened, õunad, teetaimed. Huvitavamad asjad, mida teinud olen, on kibuvitsamoos ja võilillevein. Välja aga pakuks ühe mitte küll enda leiutatud, kuid pikkpoisi väga hea retsepti:

Pikkpoiss

Valmistusained: 1 sibul, ½ sl margariini või võid, ¾ dl riivsaia, 3 dl piima, 1 tl soola, musta pipart, ½ tl karrit, ½ tl ingverit, 400 g hakkliha, 1-2 riivitud porgandit, 1 muna, 1 sl tomatipüreed, 2 tl vürtsikiluleent (või ¼ tl soola)

Paneerimine ja küpsetamine: sinepit, riivsaia, lihapuljongit kuubikust

Valmistuviis:

1. Koori ja peenesta sibul. Kuumuta see rasvas. Jahuta.
2. Sega kausis riivsai ja piim. Lase paisuda umbes 10 minutit. Lisa kõik maitseained. Sega
3. Lisa hakkliha, riivitud porgand, muna, tomatipüree, kiluleem ja sibul.
4. Vormi taigen määritud või küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile piklikuks pätsiks.
5. Määri pikkpoiss pealt sinepiga ja puista riivsaia pinnale.
6. Küpseta 200 kraadi juures umbes 40 minutit. Vala paar korda puljongiga üle.
7. Serveeri koos salati ja keedetud kartulitega. Kui soovid, tee praeleemest jahukaste.

Hüva nõu:

Kui sul ei juhtu kodus olema avatud vürtsikilupurki, pole seda

vaja ostma minna. Sel juhul maitsesta pikkpoiss soolaga. Kiluleem annab pikkpoisile lihtsalt väga hea maitse. Pikkpoiss sobib hästi ka võileivale.

H.K.: Mis on angervaks ning mida tervislikku sellest saab valmistada, mis ravimõju tal on?

A.M.: Angervaks on igal pool esinev võsataim huvitavalt lõhnavate õitega. Sisaldab salitsüülhapet, mis on sarnane aspiriinis oleva ainega atsetüülsalitsüülhape, kuid nõrgema toimega. Kõige lihtsam on korjata õitsemise ajal taime terve maapealne osa ja ära kuivatada. Tee tegemiseks on seda mõistlik purustamata kujul õieotsad allpool keeduvette panna ja mõne aja pärast välja võtta. Aitab kerge palaviku ja peavalu puhul. Efektiivne taim, millest olen abi saanud köha puhul, on sookail. Selleks kasutan teelusikatäit taimepuru, mida pea 15 minutit tasasel tulel pooles liitris vees keedan.

Köha kaotamiseks on piisanud 100 g sellise tee joomisest.

H.K.: Arvamus Tori vallavalitsusest, perearstist, politseist?

A.M.: Vallavalitsusest olen alati abi ja nõuannet saanud.

Tore traditsioon on hõbelusikapäev. Perearsti juurde viin traditsiooniliselt oma 90-aastast vanaema. Endal pole veel väga tihti põhjust minna olnud.

Politseiga kokkupuudet pole olnud.

H.K.: Mis Tori vallas hästi, mis puudub ning mis võiks teisiti olla?

A.M.: Tori vald on keskmise paraja suurusega vald Eesti kohta. Tori vald ei ole ka mingi ääreala. Toril on bussiühendus Pärnuga hea, valla äärtel küll suhteliselt kehvem. Tore, et vallabuss nendele äärtele käib. Minu turismigruppidele on alati meeldinud asulate ja külade heakord, eriti Tori alevikus. Ei ole meeldinud koledad kolhoosi-sovhoosiaegsed suured jäänukhooned. Tihti ei usuta, kui olen öelnud, et nende koledates hoonetes tegutsevad siiani erinevad tublid kohalikud ettevõtjad.

Kõik hooned ei ole muidugi enam ka koledad, vaid ilusti remonditud. Elan ise väheasustatud kohas, kus kolme valla – Tori, Kõpu ja Suure-Jaani piirid kokku jooksevad. Eks kõigi nende valdade äärtel on ühised probleemid: vähe rahvastikku, puuduv bussiühendus, infopuudus. On ettepanekuid, et võiks olla bussiliin, mis ühendaks neid valdu omavahel läbi Soomaa või liin Pärnu-Tori-Riisa-Kõpu-Viljandi-Tartu. Arvan, et viimasel oleks rohkem mõtet.

H.K.: Lemmikteenindus ja teenindaja Tori vallas?

A.M.: Vast OÜ Limbo Jõesuus. Kuna minu sünnikodu on vaid 1,5 km Jõesuust, pean väga tähtsaks Külapoe ja Kodukõrtsi olemasolu. Au selle poe omanikule ja töötajatele. Mitte igas maakohas pole nii korralikku poodi ja söögikohta. Nii mulle kui matkajatele meeldivad väga kohalikud toitlustajad, eriti Maigi Loite Sookolli Söögituba.

H.K.: Lemmikraadio, mida pidevalt kuulad ning mida vaatad meelsasti televiisorist ning milliseid ajalehti, ajakirju ja netiportaale loed meelsasti?

A.M.: Raadiot meil kodus pole ja televiisorit samuti mitte. Internetist vaatan ja kuulan saateid – seal saab seda teha parasjagu siis, kui endal aega on. Ajalehti loen samuti internetist: kõige rohkem Postimeest, Sakalat ja Pärnu Postimeest. Ajakirjadest olen tellinud ja loen tradistsiooniliselt Eesti Loodust, Loodust, Horisonti, Eesti Metsa ja Imelist Teadust. Netiportaal – esikohal ilmselt EMHI – ilm on välitööde juures kõige tähtsam.

H.K.: Kuidas on suhted naabritega ning kelledega suhtled kõige meelsamini?

A.M.: Mul üks hundi-ja ilveseuurijast samas majas elav naaber Soomaal on – tänu temale olen nende loomadega rohkem kohtunud. Kõige meelsamini suhtlen oma naise ja lastega. Giiditöö tõttu on suhtlemist niigi palju.

H.K.: Tulevikuplaanid?

A.M.: Rohkem reisida, kui lapsed suuremaks kasvavad. Töö ja laste kõrvalt praegu Eestist kaugemale väga ei jõua minna.

H.K.: Südamelt ära?

A.M.: Enda kogemustele toetudes soovitaks plaanitud asjad kohe ära teha, mitte edasi lükata. Elama peaks ikkagi maksimaalset panust andes, et pärast poleks põhjust kahetseda. Konkreetselt näiteid enda tegemata jätmisest. Kaks hoonet said sel aastal Soomaal paksu lumekihi tõttu suuri kahjustusi, kuna ma ei pingutanud piisavalt, et nendeni õigel ajal jõuda. Või näiteks olen planeerinud paljude vane-mate inimestega teha oma uurimuste jaoks intervjuud, kahjuks olen jäänud mõnikord sellega hiljaks...

H.K.: Sõnum Tori kandi rahvale?

A.M.: Hoidkem kodukohta ja teineteist. Meid jääb järjest vähemaks, maakohad tühjenevad kogu aeg. Väärt inimesed oleme, et pole mujale lahkunud ja oleme oma valda elus hoidnud.

H.K.: Kui unustasin midagi tähtsat küsida, siis esita ise endale see küsimus ning mõistagi vasta ka sellele?

A.M.: Palju küsivad, millal ma magan. Tihti saabun töölt, kui teistel tööpäev algab. Kui ikka töö tahab tegemist, ega ikka und ei tule. Kui valmis saab, siis saab ka magada.