Paari nädalaga on aga meie koduesisest saanud prügimägi. Kõik sodi, esmajoones suitsukonid ja -pakid sulavad nüüd rõõmsalt lume alt välja, kaunistavad meie kodu ja tervitavad saabuvat kevadet. Muide, meie maja ei ole selles suhtes sugugi erandlik. Ja ka see aasta ei erine lume alt sulavast sodihulgalt eelmistest. Kust see sodi küll pärit on?

Naabertrepikojas elav tuttav vanem daam koristab igal kevadel oma ukseesist. Olen isegi mõelnud, et miks ja kaua ta tahab teiste järelt koristada, sest ei usu mina, et ta ise on kasvõi poolt tikkugi maha visanud.

Olen endale kinnitanud, et mina ju pole seda sodi siia tekitanud ja miks mina pean koristama ja pealegi - aega ka pole. Eile hakkas piinlik. Ei suutnud enam astuda üle nende konide, kommipaberite ja suitsupakkide ja puruks löödud pudelite.

Viimase piisa karikasse valas meie koridoris elav noormees, kes just minu ees taas põleva koni maha „pillas". Mis see ometi on?

Koristasin oma trepikoja ukseesise puhtaks koos nelja-aastase tütrega. Inimesed käisid mööda, heitsid kummalise pilgu, isegi jõudu ei soovinud.

Ilmselt vaatasid, et näed mingi asotsiaal on tööle pandud. Kui aga selline pilt, nagu praegu kortermajade ees näha on, paistaks eramaja hoovist, arvataks, et küllap see peremees on üks paras asotsiaal ja võib-olla hullemgi veel.

Kust algab inimese kodu? Või küsiks niipidi - kui kaugele ulatub inimese kodu? Kas see lõpebki korteriuksega?

Kas korteris elades aknast välja ei vaadata, oma koduhoovi? Kuidas selgitatakse peredes lastele, et oma tuba tuleb koristada, aga ukse ees võib suitsukoni maha visata - see pole enam kodu. Kes peab meie järelt koristama? Või kas oma koduümbruse koristamiseks peab alati keegi talgud välja kuulutama ja üleriigilise aktsiooni korraldama?

Mulle meeldib Kehtna, Raplamaa, Eestimaa. Siin on minu kodu. Mina tahan, et minu kodu oleks puhas ja ilus. Kui prügi maha ei viska, ei ole ju vaja ka koristada. Minu meelest on see üsna lihtne viis ilusa kodu, kodualevi Kehtna, Eestimaa loomiseks.

Päikeselist, ilusat ja puhast kevadet!