Kuti kadumise lugu
Kui kuulsime võimalusest, et võib-olla pandi ka meie koer auto peale ja viidi ei tea kuhu hakkas kaduma viimanegi lootus koera leida. Aineke asi, mis meie lootust üleval hoidis oli see, et olime Kutile kaelarihmale kirjutanud ta nime ja tel. numbri.
6. päeval helistati meile Lääne-Virumaa Koerte Varjupaigast ja teatati, et meie Kutt on seal. Kohe sõitsime kohale ja saime oma koera kätte. Olime väga õnnelikud, et ta oli terve ja rõõmus.
Kuti kadumine pani mind mõtlema mitmele asjale. Esiteks, meile tuli väga palju teateid lähikonnast leitud sarnastest koertest. See tähendab, et selliseid eksinud koeri on päris palju. Kurb on see, et paljud ajavad võõrad koerad lihtsalt oma õue pealt minema, vaevumata mõtlema, et keegi võib neid taga otsida ja nende pärast muretseda. Tunnistan, et olen isegi mõne koera minema ajanud, kartes, et muidu ründab lapsi või loomi. Nüüd, kui võimalik, võtan koera kinni ja otsin omaniku üles.
Ma ei mõelnud enne koera kadumist sellele, kui vajalik on kiibi panemine. Kohe peale koera leidmist läksime loomaarsti juurde ja panime talle kiibi ja see läks mitu, mitu korda vähem maksma, kui koera otsimisele kulutatud aeg, kütus ja varjupaigast koera kätte saamine. Kui peaks selline asi veel kord juhtuma, siis saavad varjupaiga inimesed kohe koera leides kiibi kaudu teada kelle koer ja kuhu helistada.Koeraomanikud, pange kindlasti oma koerale kiip!
Kui kuulsin, et meie koera on nähtud Käravete kandis, sõitsime iga päev mitu korda selle kandi läbi. Küsitledes inimesi, oli väga palju neid kes tõsiselt kaasa tundsid ja lubasid kindla peale teada anda, kui midagi näevad- kuulevad. Me nägime, kui palju on häid ja kaastundikke inimesi. Aitähh, kõigile!
Kutt leiti aga hoopis Tapalt Valgejõe tänavalt. Kahjuks ei lugenud need inimesed õieti välja telefoninumbrit. Seepärast kutsusid kohale Varjupaiga. Me oleme teile väga tänulikud, et võtsite vaevaks kinni püüda noor koer. Tänu teile ei pidanud ta enam rohkem ringi ekslema. Suur tänu teile!