Siis kirjeldas ta värske isana elu paarikuiste kolmikute kõrval. Täna räägib Erik sellest, kuidas kolme pisipoja ja pereelu kõrvalt on võimalik aeg-ajalt metsa putkata ning tabada fotoobjektiiviga imelisi hetki loomariigist.

Esmatähtis on loodus ise

Erik räägib loomadest lummavaid lugusid. Põdra pruunidest silmadest, mis inna-ajal servast kergelt veriseks-punaseks muutuvad, karudest, kes vastupidiselt levinud arusaamale ei ole sugugi töntsa-töntsa tegutsevad aeglased isendid, vaid vajadusel vägagi kiiresti ja osavalt liikuvad. Kirjeldab innustunult tetrede varahommikusi mänge ja tunnet, mis valdab, kui oled nelja metskuldi poolt sisse piiratud. Räägib neist nagu mõni teine oma vanadest sõpradest.

Ja üsna kodus ja omade keskel tunneb Erik end looduses tõesti. Ta kinnitab, et esmatähtis tema jaoks ongi just metsades-niitudel rändamine, kõige enam naudib ta just varahommikusi tunde, mil loodus ärkab, selle hääli-lõhnu-värskust.

Kuigi jah, viimased kolm aastat ta varahommikuti metsa just tihti ei jõua. Need aastad, mil kella nelja ajal öösel metsa sai mindud ja sealt kella üheksaks hommikul tööle, nii mitmeid öid järjest, mees endale enam lubada ei saa. Kolmikute kõrvalt sellist jaksu enam ei leia, kuigi päris ära keelanud Erik oma hobi endale siiski ei ole. Kokkuleppel abikaasaga saab ta ikka ajuti metsaloa, olgu siis koduaknast paistvasse tihnikusse või Vene-Soome piiri äärsesse taigasse.

„Ma muutun päris rahutuks, kui ma ei saa ajuti metsa akusid laadima minna," tunnistab Erik. Oma kõige parema ööune on ta maganud just metsas varjeputkas, karud ümberringi müttamas. Teinekord on ta telgi üles sättinud metsa, et lihtsalt olla looduse keskmes, kuulata ja tunnetada looduse vôlu ja ilu. „Oled seal endamisi ja vaatad, millist näitemängu loodus pakub," kirjeldab Erik oma laadimishetki.

Kuulsust toonud karupoeg

Vene-Soome piiri äärest on pärit kuulsust kogunud karupoja puhkehetke foto. „Eestis on karusid küll, aga siin ei ole nende pildistamise võimalused parimad. Selleks, et karu lähedalt ja häirimatult vaadelda saaks, on kindlasti vaja spetsiaalselt selleks kohandatud varjet, mis sind karule ei reedaks. Karul on ääretult hea kuulmine ja haistmine," teab Erik. Soome-Vene piiriäärsed metsad pakuvad parimat vôimalust karude vaatlemiseks. Alates juba valgusoludest, suvel on seal praktiliselt 24 tundi valge, ja lõpetades aastatega sisse töötatud varjetega. See ei ole juhuslik metsatukka minek, vaid fotograafidele on seal spetsiaalsed varjed, mida ümbritsevad karude harjumuspärased liikumisrajad.

Eeltöö on looduse pildistamise juures väga oluline. Järjekindlalt varjet külastades, võib karu pildile saada Eriku hinnangul peaaegu igaüks, aga et sest pildist saaks ka ahhetamisväärne teos, on vaja juba teadmisi, kogemusi ja kuhjaga ônne.

Arusaamist karu käitumistavadest, oskust tajuda kompositsiooni ja näha detaile - see kôik tuleb kogemuste najalt. See, millise hetke osaliseks sa saad, on aga paljuski õnne küsimus.

Ja õnne Erikul oli. Tulemus kohtumisest pisikese karuga sai nii hea, et kui ta esimest korda elus National Geographicule just selle pildi saatis, jõudis see ka paberile ja sadade tuhandete loodusfoto nautijate huviorbiiti. „Kogu maailm saadab sinna pilte, loomulikult on uhke tunne, et just minu oma avaldamiskõlblikuks tunnistati. Miks ma just selle foto saatsin, ei oskagi öelda, üheltpoolt oli see selline nunnumeetri pilt, teisalt mulle tundus, et sellist hetke ei ole ma varem karufotodel näinud. Aga eks see ole sisetunde küsimus. Mul on sadu karupilte veel, sellest samast õhtustki, aga see tundus kuidagi eriline," ütleb Erik. Küsimusele, kas avaldamisega kaasnes ka kopsakas honorar, raputab Erik naerdes pead. "Raha ja au ei käi alati käsikäes", nentis Erik.

Mees pani rõõmsa teate oma foto mainekas loodusajakirjas avaldamise kohta välja oma Facebooki seinale ja sealt see meediatorm lahti läkski. Pole ka ime, sest kui sporditerminoloogiat kasutada, on tegemist lausa olümpiamedaliväärilise tulemusega ja eestlastest on ses valdkonnas sinna löögile pääsenud vaid üksikud. Paar päeva peale seda oli Eriku telefon punane, mehe loomapiltidega veebileht jooksis kinni, ei pidanud sadade ja sadade vaatajate koormusele lihtsalt vastu. Nüüd saab ta tellimusi just selle vene karupoja pildi osas üle maailma.

Lummatud suurimast

Aga tegelikult on Eriku lemmikmetsaisend hoopis põder. Seda looma käib ta spetsiaalselt metsas otsimas, nõudku see siis kümnete kilomeetrite maha marssimist, kasvõi varbad jääs ja püksipõlved roomamisest märjad. „Miks põder? "See on vist tema suurus ja rahulik olek, mis mind köidab. On üsna aukartustäratav hetk, kui vaatad mõne meetri pealt põdra silmadesse. Nojah, ikka tema suurus ilmselt," põhjendab Erik oma kiindumust just selle looma vastu. Põtradega kohtumised on minu jaoks alati erilised, võibolla suuresti ka selleks, et nendest sai suuresti alguse minu metsloomade pildistamine.

Kusagile Aafrikasse fotoreisidele minek, kus piiratud tingimustes lastakse ühel pool niitu gepard lahti ja pannakse teisele poole jänes peibutiseks jooksma ja öeldakse, et tee nüüd pilti, Erikule ei imponeeri.

Esiteks sümpatiseerivad talle põhjamaa loomad ja teiseks ei poolda ta sellist kunstlikkust. Tema pildid on tehtud kõik vabas looduses loomulikes tingimustes.

Loodus teeb paremaks inimeseks

Ja see haakub ka mehe teise missiooniga - tutvustada inimestele põhjamaa loodust kogu selle eheduses.

Erik on kurvastavalt kindel, et inimese loodusest võõrandumise protsess aina jätkub. „Olen näinud kusagil foorumis pilti, kus põder jookseb üle tee ja all on küsimus, et kas keegi teab, mis loom see on," ei varja Erik oma hämmeldust. Nii ongi ta eriti rõõmus, kui mõni tema pilt pälvib tähelepanu - ehk saab mõni vaataja sama särtsu osaliseks ja seab ka sammud vahel metsa poole.

Nii nagu looduses liikumine sai Eriku jaoks omaseks juba lapsepõlves, on ka kaamera olnud tema sõber ammustest aegadest.

Erik alustas ikka n-ö vana kooli fotograafia sees, peitis temagi end suletud uksega vannituppa, pani punased lambid põlema ja ilmutas ise pilte. Üllatavalt soetas ta oma esimese digikaamera alles 2007. aastal. Esimesed filmi peale tehtud loodusfotod on mehel alleski veel ja aeg-ajalt heidab ta endiselt neile pilgu.

"Mõned vanemad looduspildid on mul samuti endiselt koduseinu kaunistamas. Mõnda ei raatsi lihtsalt maha võtta, selline emotsioon on seal sees, kuigi peale on tulnud palju paremad kaadrid," mõtiskleb Erik.

Digitaalses fotoalbumis on Erikul karudest-põtradest ilmselt rohkem pilte kui oma pisipoegadest.

Lapsed püüab kaadrisse pigem ema, aga nüüd, kus poisid juba suuremad (3-aastased), kavatseb Erik nendega rohkem just looduses aega veetma hakata. „Kindlasti hakkame koos põtra vaatamas käima," lubab Erik.

Kas neist kolmest poisist ka fotograafia huvilised saavad, ei saa prognoosida, aga loodusvõhikuid neist kindlasti ei saa. Sest inimene, kes oskab loodust nautida, on päriselt ka parem inimene.

See sõnum Eriku suust on öeldud sellise veendumusega, et vastu vaielda eriti ei kannata.

ERIKMANDRE.PLANET.EE.
Karupoja puhkehetk – Eriku vast ehk kuulsaim foto, mis avaldati mainekas ajakirjas National Geographic