Minnes ajas tagasi, siis oma ühise elutee alguses elasid Margot ja Raivo tegelikult linnas, kuid süda kutsus maale ja nõnda hangiti endale 15 aastat tagasi Kuusemäele väike talu. Esialgu küll ilma loomadeta, kuigi õige pea siginesid perre bernhardiinid. Täitus perenaise ammune unistus, mida kord lapsepõlves unes nähtud – kena talumaja mäe otsas ja paljupalju bernhardiine. Koeri sai perre lõpuks isegi 16 isendit. Tõsisem loomapidamine algas aga kaheksa aastat tagasi, kui pererahva teed ristusid kena musta hobusega, kelle nimi on Epu. Suksut peeti ühes laudas ketis ja ta oli üpris õnnetu olemisega, sest tema omanik ei olnud enam võimeline korralikult hobuse eest hoolt kandma. Loom otsustati sealsamas ära osta ja endaga kaasa viia. Alguses ei olnud ponile isegi talli ja pererahvas jagas temaga eluaset – nõnda elas Epu mõnda aega elumaja verandal…

Õige pea saadi aga vajalikud hooned valmis ning hobusepidamine oligi alanud. Pererahvas sai üle oma algsest hobusepelglikkusest ja peagi järgnesid Epule teised suksud. Lisaks ponidele peab pere ka suuri hobuseid, keda on nüüdseks juba kolm: üks Eesti tõugu hobune ja kaks tinkerit, ühel nimeks Betsy ja teisel Berta. Kui Kuusemäe rahvas üldiselt loomi ei vaheta, siis nende laiguliste suksudega tehti erand. Tinkereid pakkus eelmine omanik, kes soovis loomi vahetada, mitte müüa. Otsustati proovida ja tinkerid võtsid Kuusemäe talu kohe omaks, samamoodi olid vahetuseks mõeldud kaks poni oma uue kodu jaoks nagu loodud. Eesti hobune jõudis aga Kuusemäe tallu Raiküla tallist, kuhu ta oli tulnud ühelt saarelt. Seega on ka selles peres üks neljajalgne rannarahva esindaja olemas.

Kuusemäe talu kitsed.

Talu praegused põhilised loomad on aga kitsed. Sarnaselt teistele Kuusemäe asukatele jõudsid nemadki ise pererahvani, sest esimene kits saadi lausa kingiks. Hiljem järgnesid esimesele ka teised, sest paljud vanainimesed, kellel endal ei olnud enam jaksu loomapidamisega tegeleda, helistasid ja pakkusid oma kitsi poolmuidu Kuusemäele. Ja loomi ei saa ju ilma peale laiali jätta! Pererahvas õppis ära kitsede lüpsmise ja hakkas kitsepiima agaralt tarbima. Nagu loomade puhul, jõudis ka kitsepiima tootmine nendeni juhuslikult, kuna paljud arstid soovitasid oma patsientidele kitsepiima joomist organismi tugevdamiseks ja nood tulid omakorda Kuusemäele seda otsima. Ettevõtlikud inimesed õppisid ära vajaliku tehnoloogia, hankisid sertifikaadid ja load ning kitsepiimategu läkski lahti. Kuusemäe kitsepiima puhul on oluline asjaolu, et selles on tõeline looduse tervendav jõud. Sarvikud peavad sööma umbes kuutekümmet eri liiki taime ja pererahvas näeb palju vaeva, et loomi mitte lihtsalt pidada, vaid, et nood ka õnnelikud oleksid. Loomad pole mitte tootmisühikud, vaid pigem pereliikmed – lihtsalt sellised neljajalgsed ja elavad tallis. Kuusemäe talu pererahvas hoolib oma loomadest nii palju, et kui poni Epu alguses üksinda Kuusemäel elas, siis käidi tema juures karjamaal kohvi joomas, kuna hobune ei suutnud muidu ilma oma liigikaaslasteta uinuda.

Praegu on Kuusemäe pererahvas väga rahul, sest nad on seal, kuhu hing juba noorena ihkas. Loomade keskele väikesesse tallu, keset ilusat Eesti loodust. Ja see paneb nende silmad kirkalt särama, nõnda, et see paistab kaugele isegi vana talumaja hämaras toas juttu vestes.

Kuusemäe talu pererahvas on igal laupäeval ja pühapäeval Viimsi taluturul. Lisaks turukioskis pakutavale talukaubale ja kitsepiimatoodetele on pererahvaga kaasas ka ponid, keda väikesed turulised võivad katsuda ja kaisutada, soovi korral ka väikest sõitu teha. Tasub teada, et kitsepiima saab Kuusemäe perelt detsembri alguseni ja pärast seda alles veebruaris. Kitsedel on talvel piimatootmisest väikene puhkeperiood. Viimsi taluturg on avatud aastaringselt, igal laupäeval ja pühapäeval kell 10–14. Kes hommikuti turul käib, see asjata ei longi!