Lahemaa Rahvuspark – 40
Rahvuspark kui mõiste sisaldab endas ju viidet rahvusele, mis aga nõukogude valitseva ideoloogia järgi oli midagi vaenulikku ja irdukiskuvat, sest kommunistlik ideoloogia nägi ette ühtse nn nõukogude rahva loomist, kelle „sees" puuduvad rahvused.
Kuid ENSV-s leidus mehi, kes idee läbi surusid ja Moskvas selgeks tegid, kui vajalik see kõik on noore põlvkonna kasvatamisel, looduse tundmaõppimisel ja elukeskkonna säilitamisel. Rahvuspargi asutamise idee peamine arhitekt oli tollane ENSV Ministrite Nõukogu aseesimees Edgar Tõnurist, abiks teadusemehed eesotsas Jaan Eilartiga.
Rahvuspargi esimeseks direktoriks sai pedagoogi haridusega koolimees Ilmar Epner. Samas oli väga oluline roll rahvuspargi loomisel ka kohalikel rajoonivõimudel, kelle eesotsas seisis Ülo Niisuke, nüüdne põllumeeste organisatsiooni juht. Rahvuspargi peametsaülemana töötas palju aastaid Arne Kaasik, kellest sai hiljem rahvuspargi direktor tervelt 18 aastaks. Rahvuspargi iseärasuseks oli majandustegevuse mõningane piiramine, metsareservaatide kaitse, liikluse osaline lõpetamine metsateedel ja sihtidel, puhke- ja õppetegevuse arendamine, millest kasvasid välja ka Oandu õpperajad ja keskus.
Juubeliüritustel Palmses ja Ojaäärsel osalesid inimesed, kes on seisnud Lahemaa tüüri juures või seal pikalt töötanute hulgas ka president Arnold Rüütel koos abikaasa Ingridiga. Kaks nende hulgast - Margit Pallon ja Hele-Mall Leipalu asusid Lahemaal tööle rahvuspargi loomise hetkest. Nimetamata ei saa jätta Lahemaa mõtte ühte algatajat Veljo Rannikut, kes töötas tol ajal metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi peainspektorina (ministriks oli Heino Teder).
Rahvuslikkuse kasvulava
Juba oma tekkimise momendist alates võttis rahvuspargi juhatus ja teda toetanud ministeerium ning teadusorganisatsioonid suuna rahvuslikkusele. Selle suuna tingis eesti kultuurile ohtlikuks saanud idast tuleva surve avaldamine. Eesti oli jätnud keskvõimudele mulje kui „välismaisest enklaavist" Nõukogude riigi sees. Eesti oli paljudel aladel, eriti aga põllumajanduse arengult pikalt ees teistest liiduvabariikidest. Siin ei tormatud kohe täitma igat Moskvast tulnud „suunist", vaid tegutseti traditsioone ja põllumehe põlist tarkust au sees hoides. Lühiajalised nn üleliidulised kampaaniad (maisikasvatus kõrgeima boniteediga ja väetusastmega maadel, mis kärpis meie igipõlise kultuuri - kartuli kasvatamist, sest laudasõnnikut ei jätkunud kõigile pindadele, kartuli ruutpesitsi kasvatamine, rohumaaviljeluse vähendamine maisi kasuks jt) sundisid Eesti põllumajandusjuhte tegutsema sirgeselgselt, kuigi see tõi vahel kaasa ka võimumeeste karmi kriitika.
Lahemaa arenes eriti jõuliselt esimesel aastakümnel, kui nähtavaks said selle viljad ning täidetud said esmased eesmärgid. Looduslik mitmekesisus iseloomustab Lahemaad - mereäärsete piirkondade põhjamaine kargus ja silmapiiri avarus asendub lõuna poole liikudes puisniitude, raieküpsete metsade ja liigirikka taimkattega maastikualadega. Kui siia juurde lisada veel looma- ja linnuriigi mitmekesisus ning kärestikuliste jõgede- ojade rohkus, siis saamegi pildi ainulaadsest maastiku ja elukeskkonna tüübist, mille haldamiseks, hooldamiseks ja inimestele lähendamiseks loodigi rahvuspark.
Eesti iseseisvuse taassünniga on kaasnenud mõnedki nähtused, mis pole omased mitte üksnes looduskaitses või metsade majandamisel, vaid kogu riigis tervikuna. Kui enne iseseisvumist oli Rakvere rajoonis 12 metskonda, üle 100 metsavahi ja 30 metsnikku, siis nüüd on Lääne-Virumaal vaid üks ja ainus metskond, kus töötavad ka metsnikud. Metsavahid on kõik koondatud. Käivad debatid selle üle, kas raiemahud on optimaalsed või on käimas üleraie? Päris selge pole asi ka metsauuendusega. Sellega pole tihti kiiret, sest mets on maha müüdud ja asi ants. Kui palju kohtab meie silm teeäärsetele raielankidele maha jäetud risu, poolikuid tüvesid, porri tallatud metsateid. Ja veider on see, et taolisele olukorrale leidub ka apologeete. Loomulikult ei kohta me sellist pilti Lahemaal, kus ei toimu ulatuslikke raietöid ning reservaatides on igasugune raietegevus keelatud. Tükike rahvusparki ulatub ka Kadrina valla territooriumi koosseisu, üldse on aga kogu rahvuspargi pindala 72 500 hektarit, millest mere alla jääb 25 090 ha.
