Nimelt seisis tema sõnul Mõisamäe jalamil aastakümneid mälestusmärk Suures isamaasõjas langenutele. 1974. aastal rajati Kahtla kalmistul ühishaud, kuhu maeti ümber ka Saarekülas langenute säilmed.

Saaremetsa mälestusmärk lükati ümber ja selle asukohta teavad näidata vaid põlised külainimesed. Algsesse hauda oli maetud umbes 40 sõdurit, kes mõisas ööbinud sakslaste tule alla jäid. Kohaliku kooli õpilased käisid seda hiljem hooldamas ja tähtpäevadel lilli toomas.

Arusaamatul põhjusel, ilmselt propaganda eesmärgil, otsustati nelikümmend aastat tagasi viia langenute säilmed Kahtla kalmistule, kuid ümbermatjatel oli kaasas vaid paar kirstu, kuhu kõik väljakaevatud luud ära ei mahtunud. Külainimesed matsid pärast maapinnale laiali jäetud luud maamulda tagasi, kus need puhkavad tõenäoliselt siiamaani.

“Mälestusmärgi kirjaga osa leidis kümmekonna aasta eest juhuslikult Heiko Kull,” meenutas Eha Ennemuist. Kuid siis ununes kivi taas aastateks.

“Nüüd, kui hakkasime planeerima suvist külade kokkutulekut, tuli see mõte, et meie külade, see tähendab Saareküla ja Saaremetsa inimesi, on langenud nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas ja isegi nn Upa lahingus. Neile võiks ju mingi tähis olla,” selgitas Ennemuist. Eramaale jääva mälestusmärgi aluse omanik oli samuti nõustunud sellega, et haual ei tantsita ja miks mitte sinna mälestuskivi panna.