Lapsed kohtusid lastekirjanik Jaan Rannapiga

Tähistamaks koduvalla kirjaniku Jaan Rannapi 80. sünnipäeva, kuulutasime aprillikuus välja õpilaste omaloomingu võistluse teemal „Minu koolilood".

Osalejaid oli kokku 44 - Oru Põhikoolist 29 ja Kose Gümnaasiumist 15 (4-ndad klassid).

Paremateks osutusid:
I-II kl. Riggo Saggor Oru Põhikool
III-IV kl. Sander Naarits Kose Gümnaasium
Joosep Rannu Kose Gümnaasium
Taavi Rannu Kose Gümnaasium
V-VII kl. Miikael Palmsaar Oru Põhikool
Kaarel Saadoja Oru Põhikool
VIII-IX kl. Ott Väli Oru Põhikool

27. septembril toimus Kose Raamatukogus kevadise võistluse tublimatele auhindade üleandmine. Oma autogrammiga raamatud andis üle juubilar Jaan Rannap. Kirjanik rääkis enda kirjutatud raamatutest ja huvitavatest kooliaja juhtumistest. Meie külalisel oli kaasas üllatuskott, mis sisaldas tema kooliaegseid flöödilaadseid savist puhkpille -okariine. Igast viiest erineva suurusega pillist võlus Jaan Rannap välja toreda pilliloo.

Kohtumise heaks kordaminekuks andsid omapoolse panuse Kose Muusikakooli õpilased Aurora Mikk viiulil ja Liisbet Estra koos õpetaja Karin Sarapuuga akordionil ning 4 A klassi etlejad (õpetaja Lea Danilova), kes lugesid katkendeid J.Rannapi raamatutest.

Aitäh kõigile omaloomingu võistlusel osalejatele ja kohtumisõhtul esinejatele!

Heljo Järvelaid, Liia Oll, Ingrid Kuusk

PAREMAD KOOLILOOD

I-II kl.

PRÜGIPÄEV

Ühel päeval öeldi, et meie klass peab koristama. Onu Allar ütles, mis me peame koristama ja millistest kohtadest. Meid pandi rühmadesse. Mina olin koos Kahro ja Gabrieliga. Me läksime kooli eest, külakeskuse eest, noortekeskuse eest ja lõpuks kooli ette tagasi. Me leidsime igasuguseid krõpsupakke, klaasikilde, pudeleid ja kõige rohkem suitsukonisid. Kõik sai ilusasti puhtaks.

See päev oli rõõmus, lõbus ja lahe päev.

Riggo Saggor, Oru Põhikool

III-IV kl.

KOOLILUGU

Ülo kuulis läbi une isa hüüet: " Poisid kooli! „ Seepeale kargas Ülo voodist välja. Ta riietus, pesi hambad, sõi ära ühe kohukese ja haaras seljakoti ning kihutas kooli poole. Koolis ootas osa lapsi juba ees. „Tere!„ hõikas Ülo ja istus oma pinki.

Tuli õpetaja, tervitas lapsi ja istus oma laua taha. Äkki hüppas õpetaja toolilt püsti ja kiljatas. Nüüd nägid ka õpilased, kuidas suur ämblik oma niidiga kõikus õpetaja laua kohal. Tüdrukud kiljusid ja poisid käratsesid. Ülo tõusis vaikselt oma kohalt ja võttis ämbliku õrnalt paber-rätikusse ja lasi aknast alla. Õpetaja kiitis Ülot. Seejärel kõik rahunesid ja tund sai jätkuda. Muud põnevat sel päeval enam ei juhtunud.

Sander Naarits, Kose Gümnaasium

VII-IX kl.

KUIDAS MINU ISA KUNSTIHUVI TÕSISELT KÄRPIDA SAI

Selle loo jutustas mulle minu vanaema peale seda, kui olin saanud emalt riielda koolivihikusse joonistatud piltide pärast.

Kui minu isa õppis põhikooli kaheksandas ehk siis viimases klassis (sel ajal oli põhikool kaheksaklassiline), oli niisugune tava, et kui midagi tähtsat öelda oli ning samuti iga veerandi lõpus, tehti terve kooli üldkogunemine. Seal loeti ette eeskujulike õpilaste nimed, kiideti tublisid laululapsi, laideti kahemehi ja muidu lorusid. Minu isal oli kombeks, nagu ka minul praegu, igal võimalusel koolivihikutesse pilte joonistada. Oli ju vaja nii palju põnevat jäädvustada, aga fotokat ei olnud alati käepärast. Et õpetajad pahaks ei paneks, rebis isa need joonistustega lehed vihikust välja. Ühel järjekordsel kogunemisel öeldi ka isa nimi maha. Isal on siiani meeles, kuidas direktor ütles terve kooli ees: „Väli ka siin jookseb mööda koolimaja ringi, käes keemia vihik, millel kaks lehte sees ja needki täis joonistatud!" Teistel oli muidugi nalja palju, aga süüdlasel endal mitte. Peale seda vähenes isa joonistamistuhin tunduvalt ja koolivihikudki olid rohkemate lehtedega.

Ott Väli, Oru Põhikool