Lapsepõlve lood: Kuidas sõjakangelane müüs nälja tõttu oma vapruse eest saadud revolvrit
Kuulnud, et Martin Raudkivi on rahuliku iseloomuga, olid maha rahunenud, aga ikka vaatasid mitmel korral kella. Ja tänu sellele, et läbiotsimist ei korraldatud, jäi neil leidmata raadio raamaturiiulis ja palju muud, mis oleks isa süüd punase riigikorra ees suurendanud.
Isa nägin alles 9 aastat hiljem. Varsti kolisime Nöögi Jaamast Seplingile tagakambrisse elama. Nöögi jaam oli Mõtsu metskonna oma, aga isa ju enam metskonnas ei töötanud. Varepõllu Kusti pakkus emale „Tasuja“ kolhoosi noorkarja-talitaja kohta. Noorkari asus ühes Seplingi suvises laudas ja meie saime elukoha ka Seplingile. Seplingi suur maja oli tühi. Teises tagakambris sai elukoha üks lüpsjatest Emma, kes oli üksik inimene. Ema oli selle pakkumisega nõus, sest pere toitmine oli nüüd tema õlul. Alguses oli see amet võõras, aga ema õppis kiiresti. Ja eks noorkarjaga oli tööd vähem.
Peale meid kolisid Nöögi Jaama elama Vahemetsa Aavo ja Luule, kes vormistasid end metskonna töölisteks. Kolhoosi nad ei läinud ja mis ametit nad metskonnas pidasid ei olegi mulle meelde jäänud. Nad elasid seal hulga aastaid.
Sellega lõppes meie pere Nöögi Jaama eluperiood. See ei olnud eriti pikk, aga sellest on väga head mälestused. Kuigi sealt oli isa arreteerimise kogemus ja see oli ka minu esimene NKVD kogemus, mis oli küllalt ebameeldiv. Hiljem tuli neid veel. Aga naabrid olid toredad, alati abiks ja toetamas, kui vaja.
Aeg voolab. Sellest eluperioodist 28 aastat hiljem, minu 40- ndal ja isa 70- ndal juubelil, need me pidasime isaga koos, olid külalisteks meie Varbla kandi sugulased. Nende seas ka Varepõllu Kusti, minu tädipoeg ja isa õepoeg. Temaga olnud aegu meenutades, sain teada mitmeid mind huvitavaid sündmusi sellest piirkonnast, kus möödus minu lapsepõlve teine pool, ehk Kilgimetsa külast.
Kusti jutustas, et peale meie ära kolimist Nöögi jaamast, umbes kümne aastaga jäi tühjaks terve Massumetsa küla. Taludes elav rahvas kas viidi ära jalad ees, või läksid omal jalal. Mujale elama. Hooned jäeti maha. Ainult Vahtra Leo ilus maja võeti lahti ja pandi Tõstamaal uuesti kokku. Umbes samal ajaperioodil, mida me Kustiga meenutasime, Kusti ei mäletanud ei aastat, kuud ega päeva, tuli tema juurde Varepõllu sepikotta Davõtka. Oli olnud väga kõhn ja viletsa väljanägemisega. Seletas Kustile midagi vene keeles, kuid Kusti ei saanud aru. Kaenlas oli tal mingi kaltsu sisse mähitud pamp. Kui Davõtka nägi, et vene keelt Kusti ei mõista, püüdis rääkida eesti keeles. Kusti sai aru ainult paarist sõnast, need olid „süüa“ ja „osta“. Siis harutas kaltsu seest välja suure nahkkabuuri ja selle seest revolvri. Mis oli olnud suur, heleda metalliga kaetud kuuelasuline relv. Laskemoona ei olevat olnud. Revolvri käepidemel põsest kõrgemal oli olnud kullavärviline plaat, mille peal mitu rida graveeritud venekeelset kirja. Kirjas oli olnud nii suuremat kui peenemat kirja. Kiri ise Kusti sõnade järgi oli vana vene kirillitsas koos kõigi pehmenduse ja kõvenduse märkidega. Sellest sai Kusti aru, aga kirja lugemine käis Kustil üle jõu. Kusti sai niipalju aru, et Davõtka pakkus Kustile revolvrit müüa ja küsis selle eest 50 rubla. Kui Kusti raputas pead, tegi Davõtkale eesti keeles selgeks, et niisugust raha tal ei ole, Davõtka seda ilmselt mõistis ja võttis ääsil söe, millega kirjutas uksele 25 rubla. Kusti sai aru, et on nõus müüma revolvri ka poole hinnaga. Kusti siis seletas Davõtkale uuesti eesti keeles, et ta relva üldse osta ei taha. Sellest sai Davõtka aru ja pakkis kabuuri relvaga uuesti kaltsu sisse. Siis see pamp süles, istus uksepakule, hoidis kahe käega peast kinni, ise nutuse häälega midagi vene keeles seletas. Kustil oli hakanud vanast mehest kahju. Ütles, et oota, läks tuppa ja tõi ainukese raha, mis tal momendil oli - kümnerublase rahapaberi. Ulatas selle raha Davõtkale. Vana mees saades aru, et selle raha annab Kusti temale, puhkes nutma ja tahtis Kustil kätt suudelda. Kusti, minule seda jutustades, ütles, et ehmatas ära. Tema käsi ei olnud elus enne veel keegi suudelnud ja käed olid olnud mustad ka. Aga sellest, kuidas vana mees nuttis, olid Kustil jooksnud sipelgad üle selja. (Kusti sõnad). Eriti kole olnud vaadata, kui Davõtkal pisarad voolasid üle põskede habemesse. Kusti ütles, et ka temal läksid silmad märjaks. Kusti tegi sellel ajal Stalini kolhoosile sepa- ja remonditöid. Raha liikus sellel ajal kasinalt. Ainuke raha oli, mis saadi oma lehma piima eest, ehk või eest, Varbla meiereist, kus tehti võid selle piima koorest. Seda oli umbes, olenevalt lehma lüpsist, 25- 50 rubla kuus. Mitte rohkem.
Kuu või paar hiljem oli Kusti kohanud kedagi tuttavat Kastnast, kes valdas vene keelt. Ja see tuttav rääkis, et Davõtka, keda Kastnas tunti, sest ta oli käinud seal vene kirikus, oli müütanud Kastna poe ees mingit revolvrit. Pakkunud ikka kord ühele, kord teisele, aga keegi ei olevat ostnud. Kõik mehed, kellele pakkus, tõmbasid pea õlgade vahele, vaatasid ringi ja katsusid, et said kiiresti nurga taha. Selle Kusti tuttavale oli pakkunud ka. Hind oli siis olnud 75 rubla. Ja see mees oli lugenud sealt kuldselt plaadilt kirja, mis oli sinna graveeritud. Seal oli olnud kirjas, et tsaar ja isamaa autasustavad staabikapten Ivan Alekseevitš Davõdovit nimelise relvaga lahinguväljal ülesnäidatud erakordse vapruse eest.
Müütas seda revolvrit, aga ilmselt keegi ei julgenud osta. Kuni keegi valvas kodanik teatas sellest võimudele. Pärnust olid tulnud paar erariietes seltsimeest, kes olid võtnud Davõtkalt kraest kinni ja visanud autosse. Nagu hiljem Davõtka oli rääkinud, hoiti paar päeva kinni, siis anti jalaga tagumikku, ütlusega et valgekaartlik rämps ja visati uksest välja. Revolver võeti ära, mingit protokolli selle kohta ei koostatud ega mingit paberit selle kohta ei antud. Aga nende päevade jooksul süüa oli antud väga korralikult.
Niisugusest „organite“ käitumisest sellel ajal võib teha mitu järeldust. Aga „rämps“ see mees küll ei olnud. Mina arvan, et vapruse eest nimelise relvaga autasustamist sellel ajal võib võrrelda hilisema Eesti Vabariigi vabadusristiga või Nõukogude Liidu kuldtähe staatusega. „Rämps“ sobib rohkem nende kohta, kes ta uksest välja viskasid.
Mõni aeg hiljem, samal aastal, leiti Davõtka oma saunast voodist surnult. Kas ta suri vanadusse või nälga, Kusti arvata ei osanud, aga aastaid sellel ajal Davõtkal pidi olema kõvasti 95 pluss. Mina meenutasin tema suhtlemist vanaemaga, suhtlemiskultuuri, käitumismaneere ja eriti puhtusearmastust, mille üle vanaema koos emaga alati imestasid. See vana mees ei olnud „rämps“. Ta oli tsaariarmee ohvitser. Kangelane!
Kusti, kui relva oli näinud, oli ära ehmatanud. Kusti ei olnud „relvamees“, nagu igaüks ei ole kingsepp ega kokk. Kui Kusti, Henni, koorejaama Peeter ja minu isa 1945.a. läksid metsavennaks, muretses Peeter kõigile vene kümnelasulised kiirlaske vintpüssid SVT: Kui metsast välja tulid, läks Peeter külast ära koos püssiga, minu isa püss jäi Nöögi Jaama sepikoja lae vahele, ma seda peidikut ei osanud üles leida peale isa arreteerimist, Henni püssi leidsid koorejaama lae pealt aastaid peale Henni surma Tambergi Jaani poisid ja Kusti viskas oma püssi koorejaama kaevu, sellesse, mis oli vastu Sitika põldu, kraavi ääres. Mina seda püssi õngitsesin mitu suve, ei olnud kalaõnne.
Kui Varepõllu Kusti mulle selle Davõtka loo jutustas, ei teadnud ta, mida tähendab nimelise relvaga autasustamine. Alles peale minu seletust, et see on sama, kui kõrge ordeniga autasustamine, et niisugune relv on haruldane rariteet, mille väärtus aastatega tõuseb, kahetses ta küll, et oli nii rumal, sest talle pakuti ju varandust praktiliselt muidu. Ja kui ma veel arvasin, et selle loo jutustamise momendil oletatav selle relva väärtus võiks olla mitte kümned, vaid sajad tuhanded rublad, jäi Kusti tummaks. Oli tükk aega vait, lõpuks lõi käega, kallas pitsi täis ja võttis. Siis arvas, eks see oli tema saatus!
Seekord ei unustanud ma Kustilt küsida, kust see raudtee ehitajatele ehitatud maja on saanud niisuguse nime: „Nöögi Jaam“!
Kusti mõtles pikalt, kallas veel ühe napsu ja hakkas temale omasel aeglasel moel pajatama.
Ütles, et ei ole kuulnud, et keegi oleks seda maja ristinud. Ei ole ka kuulnud, et seal oleks mingeid pahandusi juhtunud. Seal olid elanud maamõõtja, insener, kaks meistrit, kes seda raudtee ehitamist juhatasid ja vahest ka keegi juut, kes ajas varustuse asju. Oli elanud ka raudtee ehitajate sepp alguses, aga hiljem nad olid rentinud Varepõllu sepikoja, mis oli ümbruskonna eesrindlikuma sisustusega. Sepikojas oli vändaga puurmasin seina küljes, tallalauaga smirgelkäi, ehk kuivkäi, nagu Kusti ütles, vannid nii vee- kui õlikarastuseks, nii lukksepa kui sepa kruustangid ja terve sepa tööriistade komplekt. Õues olid postid hobuse rautamiseks, kuhu vahele hobune kinnitati ja sepikojal pikk korsten. Alati sepikojas puhas õhk. Raudtee ehitajate sepp, kelle nimi oli Mihkel, pärit olnud kusagilt Rapla kandist, kolis hiljem Varupõllule. Oli olnud nendel öömajal ja kostil kaks suve. Kusti ema temaga tegeles. Palju ta kosti ja öömaja eest maksis, Kusti ei mäletanud, seda aga mäletas, et sepikoja, koos sisustusega rendis oli kaks krooni päevas. Suvega korjas ilusa kopika.
Kusti rääkis, et raudtee ehitus oli siinkandis mitmel aastal üks suurim ettevõtmine. Andis nii Läänemaa kui Pärnumaa rahvale tööd. Kõik töö käis käsitsi ja kaeramootorite jõul. Mingeid mehhanisme, nagu buldooserid, ekskavaatorid ja muud siinmail siis ei tuntud. Olid hobused vankritega, labidad, kirved - saed ja mehed. Isegi töökinnast ei tuntud. See olnud häbiasi. Kinnastega pidid tööd tegema ainult tööd kartvad linnavurled. Kusti mäletas, et suurim töö, millega nähti palju vaeva, olnud Kolgal, mäest läbi kaevamine ja selle mäe vedamine Vaiste rabasse raudteele tammiks. Oli ka olnud väga vaevaline metsas kivimägedest läbi lõhkumine. Samuti nähti suurt vaeva madalates kohtades raudtee tammi äärde kraavide kaevamisega ja sellest materjalist raudteele tammi ehitamisega. See toimus ju kändude ja kivide vahel. Üldse tervel sellel raudteetrassil nähti palju vaeva nii kividega kui kändudega, sest trass rajati ju läbi põlismetsa. Ja eks see töö oli suur nöök. Ja kui oli raudtee, pidi olema ka jaam. Ja et seal elasid need mehed, kes seda nööki juhatasid, nimetatagi see maja „Nöögi Jaamaks“! Järelikult on selles nimes rahvalik alge! Nende inimeste ristitud, kes siin nööki nägid ja selle raudtee ehitasid. Selle töö mälestuseks.
