Lapsevanem: Kas lapse kasvatamine on tõesti võimatult raske?
Hea ja tubli lapsevanem, järgnev ei ole Sinule. See on sellele teisele – ükskõiksele, kui ta peaks Sinuga koos elama. Küllalt tihti näeme me vanemaid, olgu selleks siis isa või ema, kes on enda lapse kõrval justkui olemas, kuid keda lapse jaoks tema elus tegelikkuses ei eksisteeri. Lihtsalt ilma igasuguse mõjuva põhjuseta ära jalutanutest ei hakka ma siinjuures kirjutama, see on pikem ja omaette teema ning sellised umbkotid on lihtsalt nõrgad ja väärivad hukkamõistu selle kõige karmimas versioonis.
Ära nüüd küsi, vanem, miks. Võta kätte ja otsi internetist üles üks tätoveerija, pane tema juurde aeg ja mine ning lase omale igaveseks nahale kirjutada enda lapse nimi, et tema olemasolu oleks sulle meeldetuletuseks alati nähtav. Kui sa mingil arusaamatul põhjusel ei pea sellist soovitust põhjendatuks ja arvad, et sinu keha ei ole ettenähtud määrimiseks, ka isegi mitte sinu lapse nimega, siis ära tee, eks ise tead. Aga tea ka seda, et sul on laps.
Ei ole nii, et ikka ja jälle sa lähed ning mängid golfi , poodled maniakaalselt, istud päevade viisi solaariumis või tööl, vahet ei ole. Ja seda ajal, mil teine vanem näeb vaeva – tõsiselt näeb vaeva selleks, et lapsega tegeleda, teda kasvatada, et ta oleks alati hoitud ja armastatud. Sa ju isegi ei märka seda, on nii, eks? Tubli, õigesti teed, et siinkohal pilgu maha lööd. Häbi on tunne, mida peabki tundma.
Kui sul siinkohal häbitunnet ei tekkinud, arvad sa, et laste kasvatamine ongi midagi lihtsat ja mänglevat, midagi, mida tehakse möödaminnes? Sa eksid rängalt. See on kõige raskem ülesanne elus üldse, usu, ma tean, millest räägin. Ja säästa palun ümbritsevaid – ära hakka rääkima vähktõvest või kes teab millest, mis sinu arvates hoopis tegelikult raske on. Fakt: lapse kasvatamine ONGI neetult raske ja selle üksnes oma partneri õlgadele veeretamine ning ise sealjuures kusagile mugavustsooni põgenemine on lihtsalt argpükslik.
On kurb, kui tubli ja hoolas vanem justkui ära nuditakse. Ta rabeleb tööl, ta on supervanem oma lastele, teeb ehk veel trennigi ja suhtleb välismaailmaga, tõenäoliselt selle kõige juures varjates oma naeratusega kurbust enese hinges. Ja samas on tema kõrval inimene, kes ei tee midagi, absoluutselt mitte kui midagi. Alati on lõputud vabandused, ettekäänded ja eneseõigustused.
Tead mis, mine arene, ausalt kohe, sa oled ju selleks võimeline. Ei pea vist ütlema, et sinu teine pool kannatab ja kõige enam kannatab laps. Tema lapsepõlv on katkine, katkine on tema emotsionaalne maailm, aina enam arenevad vales suunas tema teadmised ja tõekspidamised ning kogu maailmatunnetus.
Sa ju ikka tead, et sa ei ela igavesti, eks? Sa ju sured ära, halva õnne korral kas või täna, näiteks Tondi-Kadrioru trammi all. Aeg on teadupärast väga suhteline ja keegi meist ei tea, mis järgmisena juhtuda võib. Mõtle hetkeks, kas sinul on lastega hetkel kõik hästi, et sa võiksid kohe nüüd ja praegu rahus minna teadmisega, et sa oled olnud hea lapsevanem. Vaevalt, eks, sest kui sa seda artiklit loed, siis oled sa vähemasti oma sisimas endale tunnistanud, et ehk sa ei olegi nii hea ja tubli lapsevanem, kellele see jutuke siin suunatud ei ole .
Ma puutun oma ametis aeg-ajalt kõige muu hulgas kokku ka surmaga. Alles hiljuti tuletas elu taas kord meelde, et inimelu võib katkeda täiesti suvalisel ajahetkel. Väga kurb oli kuulda, kui väike tüdruk ütles mulle, et tema issi suri eile ära ja ta tahab teda nii väga tagasi. Ta aga ei saa seda, mitte kunagi enam ei saa. Sellised olukorrad on need, mis tuletavad meelde, mis on elus tegelikult oluline. Õige, twelve points, Sherlock – lähedased ja ennekõike laps.
Ole kena inimene, mine nüüd oma lapse juurde ja kallista teda, kallista kõvasti ja anna talle lubadus, et edaspidi oled sa tema jaoks päriselt olemas. Ja teeme nii, et see ei saa olema selline järjekordne uusaastalubadus, vaid midagi tõsimeelselt öeldut, midagi, millest sa ka kinni pead. Käes on suvi, mine lapsega õue, mängi kas või palli, kuula teda ja räägi kaasa. Usu mind, sa avastad enese jaoks palju uut. Ole lapsevanem selle kõige ehedamas tähenduses.
Ja kui tekib tunne, et muutud jälle selliseks sitapeaks, nagu sa hetkel veel oled, siis kaalu veel kord seda tätoveeringu asja, mida ennist soovitasin.
P.S. Hea ja tubli lapsevanem, kui sa siiski pidasid vajalikuks eelnevat lugeda, ütlen Sulle julgustuseks – Sinu lapsed päästavadki maailma ja seda vaatamata sellele, kui palju kurja see ükskõikne Sinu kõrval on suutnud oma tegevusetusega korda saata.
Lapsega lähedase suhte hoidmise ABC
A Räägi oma lapsega – mõtle, kas sa
oled teadlik, millega su laps vabal
ajal tegeleb, kes on ta sõbrad ja nii
edasi. Võta aega oma lapse jaoks ja
vestle tema jaoks olulistel teemadel,
arutage õhtuti päevasündmused
läbi. Miks mitte valmistada üheskoos
midagi head õhtusöögilauale.
B Ole usaldusväärne – laps peab
teadma, et ta saab oma vanematele
kõigest rääkida ja sealjuures teda
kuulatakse. Ka pahanduste korral
on oluline, et laps julgeks juhtunust
rääkima tulla, teades, et sellest ei
teki veel suuremat pahandust. Näiteks
mina ütlen alati oma lapsele, et
kui ta kõik ausalt ära räägib, läheb
pahandus poole väiksemaks.
C Leia iga päev aega kas või 15 minutiks,
et mängida koos lauamäng või
lugeda unejutt. Ka see väike aeg on
lapsele väga oluline.
Lastekaitsespetsialist Maarja Kähr
