Ümarlaua avakõnes küsis õiguskantsler, kas vanasõna „Igaüks on oma õnne sepp!" kehtib ka laste puhul. Kolme tunni jooksul ettekandeid kuulates ja hiljem arutelu käigus tuli osalejatel tunnistada, et lapse aitamiseks tuleb aidata peret. Kuid oluline on ka abi, mis jõuaks otse lapseni.

Keila valla lastekaitse spetsialistina osalesin kõnealuses uurimuses ja olin kutsutud osalema ümarlauale, et koostöös otsida lahendusi laste vaesusega seotud probleemidele. Oma ettekandes keskendusin uurimuses väljatoodud ettepanekutele, mis käsitlesid teenuste korraldust, täiendavate teenuste olemasolu ja preventiivseid meetmeid. Positiivse kogemusena toetasin ettepanekut teenuste toomiseks lastele lähemale, sest Keila valla näitel on sellel positiivne mõju. Meil on hea kogemus MTÜ-ga Koostöökoda, kelle kaudu abivajava lapse ja tema pere juurde tuleb kohale psühholoog või logopeed. See tähendab, et abi jõuab otse lapseni. Kohtumiskohtadeks võivad olla lasteaed, kool, Klooga Kultuuri- ja Noortekeskus või vallavalitsuse ruumid. Teatud arv nõustamiskordi ühe abivajava lapse või pere jaoks on tasuta, omavalitsuse kulul toimub ka spetsialistide transport. Keila valla lasteaiad ja koolid kasutavad eeltoodud võimalust samuti aktiivselt.

Ümarlaual tõdeti, et oluline on tagada lapsehoiuteenuse kättesaadavus. Laste osalemine lapsehoiusüsteemis aitab ühelt poolt luua tihedama kontakti lapsevanemate ja spetsialistide vahel, teiselt poolt aitab varakult avastada laste võimalikke erivajadusi või abivajadust. Tugiisiku teenuse pakkumine omavalitsuste poolt perede igapäevaelu korraldamise toetamiseks on samuti vajalik. Paraku tegid ka eelmisel aastal eelarvekärped oma töö ja täna Keila vallas tugiisikuteenust ei ole. Tugiisiku töö on energiamahukas ja nõuab väärilist tasustamist. Artikli autori praktiline kogemus näitab, et tugiisiku toetust vajavad pered eelkõige oskuste õpetamise ja tegevuste jälgimise osas, mis puudutavad näiteks pere eelarve koostamist, puudega vanemate oskusi oma laste eest hoolitseda, vanemate oskusi puudega laste eest hoolitseda jne. Vähem tähtis ei ole ka näiteks õpetada ahju kütma või eluruume koristama.

Täiendavate teenuste osas tegin ettepaneku, millega ühines ka palju teisi osalejaid, et lasteaia- ja koolitoidu kompenseerimine peaks olema riigi finantseerida (kaasa arvatud koolides pakutav hommikune puder ja pikapäevarühma toidukulu). Koolides on kahjuks esile kerkimas trend, kus lapsed tulevad kooli teiseks või kolmandaks tunniks, sest pärast seda on söögivahetund, söövad kõhu täis ja lahkuvad koolimajast. On aga peresid, kelle laste jaoks koolis pakutav lõunasöök võib olla ainus arvestatav toidukord. Käesoleval ajal on tasuta koolitoit tagatud vaid põhikooli osale, kuid alates lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni võiks selle eest tasuda kohalik omavalitsus või riik.

Palju kõlas ümarlaual kriitikat täna riigi poolt pakutavate toetuste osas, kus toimetulekutoetus ei ole piisav lastega perede vaesusest väljaaitamiseks. Tehti ettepanekuid, et peretoetusi ega laste puudetoetusi ei arvestataks tulevikus toimetulekutoetuse arvutamiseks määratud sissetulekute hulka. Samuti märgiti, et esineb suur vajadus psühholoogi, logopeedi ja psühhiaatri teenuste järele, kuid riik ei koolita piisavalt vastavaid spetsialiste ja teenuste järjekord võib olla isegi kuni kolm kuud.

Kahjuks sain 10-minutilise sõnavõtu ja arutelu jooksul keskenduda vaid kõige valusamatele probleemidele, tuues nende hulgast omakorda välja kõige olulisema. Esitasin ettepanekud vaesuses elavate laste olukorra parandamiseks eeldusel, et meie riigi üle otsustajatele on tähtis Eesti püsimajäämine stabiilse ja jätkusuutliku rahvusriigina. Et perekond moodustab osa riigist, ütles juba Aristoteles. Täna on riigi ülesanne selgelt teadvustada ja abinõudega näidata, et iga perekond Eestis on riigist just see parim osa ning, olles avatud südamega ja õppimisvõimega teiste riikide positiivsetest kogemustest, on võimalik pakkuda peredele õigel ajal mistahes vajalikku tuge.