Ülesandeid, milles teatevõistluses võisteldi, olime eelnevalt kodus harjutanud: lastel tuli helistada ja teatada tulekahjust lasteaias, vilistada, viia ühest punktist teise veeämbreid ja kurikaid ning riietuda. Kõik „tuletõrjetööd“ said väga täpselt tehtud ja kõige tähtsam – käeplaks teisele lapsele edasi antud. Ja kui mõnes teatevahetuses tekkiski väike hirm, siis kasvatajatädiga koos võistlema joostes see kadus – lapsed olid tõesti väga tublid ja pisike hirm jooksis ka ära. Hiljem lastega vesteldes selgus, et nad oleksid tahtnud kõike veel korra läbi teha. 

Teises, tõsisemas võistluses olid kasutada tuletõrjujate töövahendid ehk veepump, vesi ja veevoolikud. See oli juba suurt täpsust ja kiirust nõudev ülesanne ning ilma päris tuletõrjekiivrita seda teha ei saanud. Tuletõrjeolümpia pealik ise aitas kiivrid lastele pähe ja kontrollis kõik üle, sest ohutus eelkõige! Lastel oli ülesanne käivitada veepump, panna vette vooliku otsad ja joosta „tuld tõrjuma“ ehk palle posti otsast alla laskma. Töö nõudis jõudu, kiirust ja täpsust. Ülesandega saadi hästi hakkama. Ainult pumba töölesaamine oli veidi raske – päris pump ikka –, aga onu tuletõrjuja oli kohe abistamas ja kõik laabus. Ka see võistlus oli lastele põnev. Võistlusraja ääres ergutasid võistlejaid lapsed, kasvatajad, tuletõrjekoer Nublu ja teised pealtvaatajad. 

Peale võistlusi toimus pidulik rivistus, kus iga lasteaiarühm sai tänukirja ja suure kommikoti. Vaatamata tõsisele tööpäevale oli laste lõpurivi väga sirge ning lapsed rõõmsad ja rahulolevad. Lasteaiaõpetaja