Liikumistund Nõlvaku lasteaia saalis meenutab pisut Browni osakeste liikumist. Paarkümmend mudilast suudavad end suure sahmimisega tirelimati ees ühtseks riviks moodustada. „Sõbrad. Rahulikult. Ükshaaval," suunab liikumisõpetaja konkreetne hääletoon.

Meelis peabki oma tundides tähtsaks distsipliini. Ei saa nii, et igaüks teeb, mida tahab. „Ma ju pean suutma neile tõed selgeks õpetada ja samal ajal turvalisust hoidma. Mõtle ise, mis siis saab, kui kakskümmend kolmeaastast hakkaksid isevoolu teed palli loopima. Raudselt oleks kaos ja kellelgi silm sinine," nendib Meelis. Ja tema hinnangul lapsed pigem vajavad piire ning kui karistuseks nurkapanekuks on põhjust, siis tuleks seda ka teha.

Ja kuigi korda ja distsipliini hindav Meelis ei lase lastel üle pea kasvada, on tal aega ja taju ka pehmemate väärtuste jaoks. Nii algab tund tihti sellega, et õpetaja küsib, et kas keegi midagi rääkida tahab. Ja siis sirutuvad enamuse sõrmed. Õpetaja Meelis saab teada, mida keegi õhtul tegi, kus käis, mis ema ütles või isa tõi. Ta tunnistab, et see on ilmselt peegeldus meie tänapäeva ühiskonna mudelitest, kus lastega rääkimise jaoks vanematel pahatihti aega ei olevat. Lapsed tahavad tunni ajalgi end sülle suruda ja mõni tirts jookseb juhusliku kohtumise ajal keset kauplust õpetajat kallistama. „Vist ei ole paljudes peredes isa või on ta tihti ära," paneb Meelis sellele diagnoosi.

Kuigi meedia kipub looma kuvandit, et iga mees, kes tegeleb lastega, on kohe kuidagipidi ohtlik, siis õnneks pole Meelis selle teemaga kokku puutuma pidanud. Küll on ta saanud signaale, et kommi pole vaja lastele tubli olemise eest anda, ei sobi. Nii vorbib ta siis temaatilisi kleepekaid või varub kaasa mõne muu lastenänni, et siiski neid tubliolijaid vahel tunnustada.

Meelis on pea paarikümneaastase staažiga treener ja õpetaja. Kunagi lapsepõlves Vändra metsade vahel avastas maadlemise, loomulik tee viis edasi omaaegsesse TSIKi ja siis juba Tartusse kehalkultuuri tudeerima. „Kas ma nüüd kohe just õpetajaks saada tahtsin, aga spordi keskele jääda küll," meenutab mees, kel enda aktiivsest spordi tegemise ajast ette näidata ka paar Eesti Meistri tiitlit.

Õpetajaks sai mees aga siiski ja algas ralli mitmete Tallinna koolide vahel, kus ta juhatas liikumisharjumuste juurde lapsi algklassidest gümnaasiumini.

„Kehkaõpside" koormus ei ole pea kunagi ühes koolis sajaprotsendiliselt täidetud ja nii tuleb enam-vähem mõistliku palga jaoks ühest majast teise rallida. Meelis tegi lisaks ka treeneritööd, nii maadluses kui ka lihtsalt eelkooliealistele põnnidele õhtust üldfüüsist liigutamist.

Sellest aastast rakendab Meelis aga oma töise aja pea täielikult Nõlvaku lasteaia kasuks, sest lisaks olemasolevale kuuele rühmatäiele mudilastele vajavad liikumisõpetajat ka kohe-kohe avatava Tuleviku filiaali lasteaia põnnid. Et aga oma „pärisõpetaja" kvalifikatsiooni mitte kaotada, teeb ta paar korda nädalas pealinnas ka gümnaasiumiastme tunde. Lisaks juhib ta Palusalu-nimelist maadluskooli ja juhendab seal ise treeninguid.

Mis vahe on siis lasteaia liikumisõpetajal ja kooliastme kehalise kasvataja õpetajal? „No lasteaias mängime pigem kulli ja teeme kukerpalle, keegi ei hakka ju pisikestele odaviske või tõkkejooksu tehnikat õpetama. Seal on oluline eesmärk sirge rüht, koordinatsioon ja lihtsalt lõbu liikumisest. Koolis on kehalise tunnis ikka natuke kõrgemad eesmärgid. Lisaks füüsilisele pingutusele tulevadki seal mängu tehnikad ja õiged võtted," eristab Meelis.

Kui tulemustest rääkida, siis nendib mees, et kui vanasti olid normid, et vot niipalju hüppad kaugust, saad viie, siis nüüd peab lähtuma laste iseärasustest, võimekusest ja arengust. Osalt pooldab Meelis sellist lähenemist, sest mõni töntsakam laps ei saa tõesti samu tulemusi saavutada, kui juba looduslikult parema vormiga kaaslane, aga harjutatav on see siiski. „Ja samas, kui lapsel pole näiteks keelavaistu ja -annet, siis vene keele tundides ei tee keegi mööndusi, et tal ei ole eeldusi," leiab õpetaja.

Seda, et meesõpetajaid vähe on ja veelgi harvem leiab neid lasteaiast, on Meelis nõus. Küsimusele, miks siis ometi, vastab ta üsna trafaretselt, et eks see palgateema ole. Ilma lisarakenduseta, olgu selleks siis taustal oma firma või täiendavad treeningtunnid, välja ei tule, teab mees kolme poja isana omast käest. Et aga meesõpetajaid kuidagi haletseva pilguga vaadataks, et ole tema küll häirivalt palju täheldanud.

„No vahel, kui olen vajadusel rühmakasvataja olnud, on lastele järele tulevate vanemate pilkudes küll pisut hämmeldust olnud, et mis see mees siin teeb, miks ta kuskil kontoris firmat ei juhi," viskab Meelis naljatlevalt.

Samas ei peida ta ka selle töö motivaatoreid - pikem puhkus ja rohkem vaba aega, ei pea ju kehalise õpetaja vihikuid parandama ega tundide kaupa järgmiste päeva õppetunde ette valmistama. Kuigi aastaid tagasi on talle ka ühe haridusasutuse direktori kohta pakutud, ei pea mees sedasorti karjääri isegi oluliseks. „Mulle tõesti meeldib nende pisikestega tegeleda. Nad nii tahavad tulla ja teha. Sellised rõõmupallid," paistab mees kohe päris siiras.

Naiste seltskonnas ei tunne Meelis end ka kuidagi kõrvalejäetu või erikohtlemise osalisena. Küll pöördutakse tema poole siis, kui vaja toorest jõudu klaveri tassimiseks, aga üldiselt olla kõik superluks. „Tore on ju olla ses lilleaias," iseloomustab ta naiste seltskonda. Eriti just Nõlvakus, mille mõnusat ja nooruslikku tiimi ei pea mees paljuks kiita. Ja maskuliinsuse doosi saab Meelis kätte maadlustrenne andes. Kõik on tasakaalus.

Ja lõpetuseks veel üks külg tasakaalust. Kuigi Meelis soosib väga seda, et lapsi arvuti tagant liikuma suunata, siis seda, et tänapäeval vanemad oma lasteaiaealisi võsukesi suisa kolme-nelja huvitegevusringiga rakkesse panevad, ei pea ta õigeks. Laps peab ikka laps olema, mängida saama ja niisama vabalt olles puhata. Oma isikliku lapsepõlve täitumata jäänud unistusi ei tohiks laste peal realiseerida.